Joon hommikul koos hotelli-poemehega teed ja asun otsima õiget teeotsa
Tekkale küla suunas. Poemehe koduküla.
Pagan küll, viidamajandusega on
neil siin tõsine probleem. Saan viimaks siiski otsa peale ja tee on
peaaegu sama kitsas, kui see, mida mööda eile Tbetisse sõitsin. Lõpuks
läheb väga künkaks-mättaks kätte ära. Siia on nad vastu ootusi mõned
sildid pannud ja hea on, sest kui poleks kiriku asupaika märkivat suurt
plagu, oleksin rahumeeli edasi põrutanud. Varemed asuvad nimelt kõrgel
tee kohal, aga silmad ju kinni teeaukudes.
Varajase päikese valguses on rohelusse kasvanud varemed maalilised, aga "Mahmut toshe bõl zdes"... Tunniajase ilma raja abita mäes turnimise järel peaks jõudma veel ühtede varemeteni, aga kuna ma pole kindel, kas ma õige koha üles leiaks ega taha ka Ezurumisse pimedas jõuda, pööran tagasi.
(Ossa, internetipoiss tõi mulle praegu teed!)
Tee kõrvale peaks jääma Tortumi kosk, very impressive. Sõidan paar kilomeetrit mööda rada, kuniks taipan järgi kontrollida, et asi peab asuma 700 m teest. Nojah, ennist kahtlust äratanud kruusakarjääri moodi koht ongi. Veega on oktoobris paraku kehvasti, pisut niriseb värvilist kaljut mööda. Autoni tagasi jõudes saan koseni juhatada paari türklasi. Näedsa siis, isegi kohalik sõidab ninaga vastu vett, enne kui aru saab, kus on õige koht.
Viimaseks kavas olev Öshkvanki kirik asub keset küla ja on väljast vaadates päris terve ja imposantne. Seest pisut kurb.
Erzurum on suur linn. Raamat ütleb mahuks 402 000 türklast. Kars oli 76 000. Ojee.
Vastu ootusi leian esimese pauguga selle tänava, mille orientiiriks seadsin. Aga edasi läheb jamaks. Hüplen mööda kitsaid tänavaid ja võtan lõpuks takso. St palun taksojuhil ennast sappa võtta ja hotellini sõita. Teenus maksab 5 liiri.
Hotell on sama kallis kui kõik eelmised kokku, 70 liiri. Vägev, kobin kõigepealt duši alla ja siis linna peale.
Ulu camii (mošee) on vist esimene täitsa moslemi koht, mida külastan. Maas on pehme vaip. Muud pole midagi. Istun maas ja vaatan, kuidas mošeevanamees ehmub, kui näeb ühte katmata peaga kohalikku naist. Tõttab kohe talle rätti tooma. Mul õnneks selleks puhuks endal rätik kaasa varutud.
Kõrval medrese juures algab mingi palagan. Värvilises riides mehed puhuvad pasunat, löövad trummi ja laulavad. Kuulan natuke, siis hakkab külm ja lähen enne silma jäänud sildi järgi LP soovitatud söögimajja. Selle soovitusega panid nad pihta. Maja on silmini täis igasugu vanaaja kolu, omad saapad võetakse ära ja saadakse asemele tuhvlid. Soliidne vanahärra teeb mulle ekskursiooni mööda tervet asutust, inglise keelt valdab ta "welcome" ja "thank you" jagu. Viimaks saan istuda padjale ja tellida tundmatute nimedega asju. Türgi keeles seletatakse kõik ära muidugi, taban sõna "kartul". Sellisena kujutasin endale tegelikult ette "traditional turkish restauranti".
Söögiga tabasin märki, hunnik pehmet lambaliha kartulipudru ja igasugu salatiga. Jook on romantilises kannukeses, ehhh? - hapupiim? Mina kui suur hapupiimasõber... Teen, mis suudan, pärast saab teed peale. Ennist mošees kohatud tüdrukud on ka kohal ja tervitavad rõõmsalt.
Vastaslauda saabub kamp noormehi, kes mind hakatuseks pildistavad. Püüan säilitada ükskõikse ilme, kuigi tahaks sinnasuunas mõne terariista lennutada. Või kannukese hapupiimaga. Siis kutsuvad mind oma lauda teed jooma. Keeldun igaks juhuks viisakalt.
Väljas sajab jälle.
Pärast vaatan järgi, et ayran on vahustatud jogurt vee ja soolaga ja seda juuakse traditsiooniliselt kebabi juurde. Väga peen minust seega kokkuvõttes. Ega seal peale kokakoolade ja fantade muud ei olnud kah.
Varajase päikese valguses on rohelusse kasvanud varemed maalilised, aga "Mahmut toshe bõl zdes"... Tunniajase ilma raja abita mäes turnimise järel peaks jõudma veel ühtede varemeteni, aga kuna ma pole kindel, kas ma õige koha üles leiaks ega taha ka Ezurumisse pimedas jõuda, pööran tagasi.
(Ossa, internetipoiss tõi mulle praegu teed!)
Tee kõrvale peaks jääma Tortumi kosk, very impressive. Sõidan paar kilomeetrit mööda rada, kuniks taipan järgi kontrollida, et asi peab asuma 700 m teest. Nojah, ennist kahtlust äratanud kruusakarjääri moodi koht ongi. Veega on oktoobris paraku kehvasti, pisut niriseb värvilist kaljut mööda. Autoni tagasi jõudes saan koseni juhatada paari türklasi. Näedsa siis, isegi kohalik sõidab ninaga vastu vett, enne kui aru saab, kus on õige koht.
Viimaseks kavas olev Öshkvanki kirik asub keset küla ja on väljast vaadates päris terve ja imposantne. Seest pisut kurb.
Erzurum on suur linn. Raamat ütleb mahuks 402 000 türklast. Kars oli 76 000. Ojee.
Vastu ootusi leian esimese pauguga selle tänava, mille orientiiriks seadsin. Aga edasi läheb jamaks. Hüplen mööda kitsaid tänavaid ja võtan lõpuks takso. St palun taksojuhil ennast sappa võtta ja hotellini sõita. Teenus maksab 5 liiri.
Hotell on sama kallis kui kõik eelmised kokku, 70 liiri. Vägev, kobin kõigepealt duši alla ja siis linna peale.
Ulu camii (mošee) on vist esimene täitsa moslemi koht, mida külastan. Maas on pehme vaip. Muud pole midagi. Istun maas ja vaatan, kuidas mošeevanamees ehmub, kui näeb ühte katmata peaga kohalikku naist. Tõttab kohe talle rätti tooma. Mul õnneks selleks puhuks endal rätik kaasa varutud.
Kõrval medrese juures algab mingi palagan. Värvilises riides mehed puhuvad pasunat, löövad trummi ja laulavad. Kuulan natuke, siis hakkab külm ja lähen enne silma jäänud sildi järgi LP soovitatud söögimajja. Selle soovitusega panid nad pihta. Maja on silmini täis igasugu vanaaja kolu, omad saapad võetakse ära ja saadakse asemele tuhvlid. Soliidne vanahärra teeb mulle ekskursiooni mööda tervet asutust, inglise keelt valdab ta "welcome" ja "thank you" jagu. Viimaks saan istuda padjale ja tellida tundmatute nimedega asju. Türgi keeles seletatakse kõik ära muidugi, taban sõna "kartul". Sellisena kujutasin endale tegelikult ette "traditional turkish restauranti".
Söögiga tabasin märki, hunnik pehmet lambaliha kartulipudru ja igasugu salatiga. Jook on romantilises kannukeses, ehhh? - hapupiim? Mina kui suur hapupiimasõber... Teen, mis suudan, pärast saab teed peale. Ennist mošees kohatud tüdrukud on ka kohal ja tervitavad rõõmsalt.
Vastaslauda saabub kamp noormehi, kes mind hakatuseks pildistavad. Püüan säilitada ükskõikse ilme, kuigi tahaks sinnasuunas mõne terariista lennutada. Või kannukese hapupiimaga. Siis kutsuvad mind oma lauda teed jooma. Keeldun igaks juhuks viisakalt.
Väljas sajab jälle.
Pärast vaatan järgi, et ayran on vahustatud jogurt vee ja soolaga ja seda juuakse traditsiooniliselt kebabi juurde. Väga peen minust seega kokkuvõttes. Ega seal peale kokakoolade ja fantade muud ei olnud kah.
Lisa kommentaar