Hommikusöögikorruselt avaneb vaade vihmasele linnale.
Lennujaama sõit
kulgeb lihtsamalt ja kiiremini kui oli oodata. Helistan automehele ja
palun tal ka varem kohale ilmuda. Erzurumi ümber on mäed lumised. Ilmaga
mul ilmselt vedas.
Olen nüüd läbinud enamuse Türgi piirialadest: Mor Gabriel oli mõnikümmend kilomeetrit Süüria piirist, Iraagi piir jäi mõnevõrra kaugemale, Dogubeyazıtist oli ca 25 km Iraani piirini, Ani Armeenia piiri ääres ja Gruusia orud Gruusia piiri lähedal.
Nagu märgata on, pole ma Kapadookiasse jõudnud. Selle selgitamiseks tuleb alustada sealt, kus kõigepealt tuvastasin, et nii lühikese ajaga lääneranniku katkisi kreeka kive ja Kapadookiat hõlmata ei jõua ja otsustasin Kapadookia kasuks. Siis nägin pilti Anist ja otsustasin ringi: hoopis seda kohta peab nägema. Kõik turistid kanaliseeritakse nagunii kas randa või Kapadookiasse. Iraanis Kandowanis Kapadookia analoog ju nähtud kah. Kui lennukipilet Istanbul-Erzurum-Istanbul oli olemas, lugesin Dalrymple'i "From the Holy Mountain" ja kahetsesin kangesti, et Mor Gabriel nii kaugele jääb, oleks pidanud hoopis ühe otsa lennukiga lõuna poole sihtima. Mispeale Turkish Airlines oma lennugraafikut muutis, andes mulle võimaluse piletid ringi vahetada. Reisiplaneerimine, my ass...
Istanbulis jääb hotelli transport pisut hiljaks. Hotell ise on armas pereüritus värvikas ja värvilises linnajaos. Raudselt kõige peenem neist, milles sel reisil omal käel olen olnud. Kõige kallim muidugi ka, 50 euri öö.
Vihma tibutab.
Kiikan sisse Sinisesse mošeesse ega suuda kuidagi üle saada sellest, et iga turist peab oma jalanõud kilekotti pakkima. Saapad näpu otsas sisse ei lasta. Milline raiskamine, kümned tuhanded kilekotid päevas rändavad teise ukse juures prügikasti.
Turiste on virnade viisi. Parast Iraani on muidugi mošeedel keeruline mulle muljet avaldada. Ilus on muidugi. Aga...
Ekslen pisut ka mošee ümber, otsides spiraalsammast, mis Plateia lahingu mälestuseks Delfisse püstitati ja mille keegi järjekordne rusikakangelane sealt Istanbuli vedas. Mošee kõrval on kaks sammast. Peab olema kolm. Viimaks märkan kahe vahel veel üht väikest junni. Siuke poolik ongi. Nojah, loogiline, kui mõelda Plateia lahingu asupaika tähistavatele kividele. Sama lakooniline stiil.
Järgmiseks võtan ette ilmast mitteoleneva objekti. Basiilika tsistern. Asub maa all. Vesi, lambid ja sambad. Ja palju inimesi.
Mida veel vihmase, külma ja pimeda ilmaga teha? Muidugi sauna minna. Çemberlitaş'e hamam on ehitatud millalgi 16. sajandil ja praegu mõeldud põhiliselt turistide küürimiseks. Kõigepealt pannakse riided kappi ja mähitakse end linasse. Siis visatakse suure kupli alla kuumale kivile siruli, lesitakse mõnda aega ja higistatakse. Ümberringi kajab ja pladiseb. Päris lõbus vaatepilt. Tuleb suur tädi, nühib kõigepealt natuke ja uputab külastaja siis seebivahu sisse. Seejärel valatakse külma veega üle, pestakse pead ja kästakse siis kuuma vanni ronida. Vesi 34 kraadi. Ja võib veel kivil vedeleda. Olen nii oma lina kui ka plätud suutnud ära kaotada. Lasen näo saviga kokku määrida ja loen ürituse lõppenuks. Enne lahkumist saab veel värskelt pressitud mahla või teed juua.
Vihm on üle jäänud ja tundub kuidagi soojem. Löön tagasi peatänava restorani sisseviskajate rünnakud, aga lähen õnge raamatupoega. Türgi peredraamast, mida visalt pakutakse, siiski keeldun. Söögiurka leian kõrvaltänavalt, mõned toidud on ka ilma friikartuliteta, üks kelneritest on kloun. Turistimiljöö tahab veel harjumist. Üle pika aja saab õlut. Alles restorani plastmassist roosi vaadates saan aru, et olen elusalt ja tervelt idast tagasi. Ja ei mingeid 5-liiriseid lõunaid enam.
Hotellis on tasuta internet ja usbekist öövalve.
Jõuan lõpuks selgusele. keda teatud osa türklasi mulle meenutab. Excellent pancakes-meest Lehist :)
Olen nüüd läbinud enamuse Türgi piirialadest: Mor Gabriel oli mõnikümmend kilomeetrit Süüria piirist, Iraagi piir jäi mõnevõrra kaugemale, Dogubeyazıtist oli ca 25 km Iraani piirini, Ani Armeenia piiri ääres ja Gruusia orud Gruusia piiri lähedal.
Nagu märgata on, pole ma Kapadookiasse jõudnud. Selle selgitamiseks tuleb alustada sealt, kus kõigepealt tuvastasin, et nii lühikese ajaga lääneranniku katkisi kreeka kive ja Kapadookiat hõlmata ei jõua ja otsustasin Kapadookia kasuks. Siis nägin pilti Anist ja otsustasin ringi: hoopis seda kohta peab nägema. Kõik turistid kanaliseeritakse nagunii kas randa või Kapadookiasse. Iraanis Kandowanis Kapadookia analoog ju nähtud kah. Kui lennukipilet Istanbul-Erzurum-Istanbul oli olemas, lugesin Dalrymple'i "From the Holy Mountain" ja kahetsesin kangesti, et Mor Gabriel nii kaugele jääb, oleks pidanud hoopis ühe otsa lennukiga lõuna poole sihtima. Mispeale Turkish Airlines oma lennugraafikut muutis, andes mulle võimaluse piletid ringi vahetada. Reisiplaneerimine, my ass...
Istanbulis jääb hotelli transport pisut hiljaks. Hotell ise on armas pereüritus värvikas ja värvilises linnajaos. Raudselt kõige peenem neist, milles sel reisil omal käel olen olnud. Kõige kallim muidugi ka, 50 euri öö.
Vihma tibutab.
Kiikan sisse Sinisesse mošeesse ega suuda kuidagi üle saada sellest, et iga turist peab oma jalanõud kilekotti pakkima. Saapad näpu otsas sisse ei lasta. Milline raiskamine, kümned tuhanded kilekotid päevas rändavad teise ukse juures prügikasti.
Turiste on virnade viisi. Parast Iraani on muidugi mošeedel keeruline mulle muljet avaldada. Ilus on muidugi. Aga...
Ekslen pisut ka mošee ümber, otsides spiraalsammast, mis Plateia lahingu mälestuseks Delfisse püstitati ja mille keegi järjekordne rusikakangelane sealt Istanbuli vedas. Mošee kõrval on kaks sammast. Peab olema kolm. Viimaks märkan kahe vahel veel üht väikest junni. Siuke poolik ongi. Nojah, loogiline, kui mõelda Plateia lahingu asupaika tähistavatele kividele. Sama lakooniline stiil.
Järgmiseks võtan ette ilmast mitteoleneva objekti. Basiilika tsistern. Asub maa all. Vesi, lambid ja sambad. Ja palju inimesi.
Mida veel vihmase, külma ja pimeda ilmaga teha? Muidugi sauna minna. Çemberlitaş'e hamam on ehitatud millalgi 16. sajandil ja praegu mõeldud põhiliselt turistide küürimiseks. Kõigepealt pannakse riided kappi ja mähitakse end linasse. Siis visatakse suure kupli alla kuumale kivile siruli, lesitakse mõnda aega ja higistatakse. Ümberringi kajab ja pladiseb. Päris lõbus vaatepilt. Tuleb suur tädi, nühib kõigepealt natuke ja uputab külastaja siis seebivahu sisse. Seejärel valatakse külma veega üle, pestakse pead ja kästakse siis kuuma vanni ronida. Vesi 34 kraadi. Ja võib veel kivil vedeleda. Olen nii oma lina kui ka plätud suutnud ära kaotada. Lasen näo saviga kokku määrida ja loen ürituse lõppenuks. Enne lahkumist saab veel värskelt pressitud mahla või teed juua.
Vihm on üle jäänud ja tundub kuidagi soojem. Löön tagasi peatänava restorani sisseviskajate rünnakud, aga lähen õnge raamatupoega. Türgi peredraamast, mida visalt pakutakse, siiski keeldun. Söögiurka leian kõrvaltänavalt, mõned toidud on ka ilma friikartuliteta, üks kelneritest on kloun. Turistimiljöö tahab veel harjumist. Üle pika aja saab õlut. Alles restorani plastmassist roosi vaadates saan aru, et olen elusalt ja tervelt idast tagasi. Ja ei mingeid 5-liiriseid lõunaid enam.
Hotellis on tasuta internet ja usbekist öövalve.
Jõuan lõpuks selgusele. keda teatud osa türklasi mulle meenutab. Excellent pancakes-meest Lehist :)
Lisa kommentaar