Pool päeva veel tavapärast üksteise kiitmist ja kogu lugu selleks
korraks. Järgmine kord Peterburis.
Peame inglastega plaani, kuidas muuta
üritus efektiivsemaks ja saan kutse inglise notarite konverentsile
järgmise aasta septembris.
Pärast mõningast türgi-inglisekeelset mõttevahetust taksojuhiga maandun Chora kiriku juures. Üks paljudest ortodoksi kirikutest ja bütsantsi jäänukitest Türgis, millest tänaseks on saanud kas mošeed või muuseumid. Või enne mošeed ja siis muuseumid. Ehitis pärit 11. sajandist, sisemised maalingud aastast 1312. Restaureerida nad oskavad. Rahvast on turistide poolt vahekülastatava koha kohta hämmastavalt palju.
Kohe kirik-muuseumi kõrval asuv restoran pakub reklaami järgi parimat ottomani kööki. Pugin kõhu täis ja kulgen läbi kreeka linnaosa Kuldsarve laheni. Tänavaid ääristavad küll ainult kohalikud, tuvastan mõned kreekakeelsed sildid ja seega veendun, et olen õigel teel. Orienteerumisel siin kaartidest küll abi ei ole. Vähemalt sellest kaardist mitte, mis mul on õnnestunud soetada.
Laheni jõudnud, määran oma asukoha ja tundub, et kui hästi läheb, jõuan ka ühisele õhtusöögile "traditsioonilises türgi restoranis". Ümberringi hakkavad möirgama mošeed. Vahepeal väike kõrvalepõige bulgaaria kirikuni, mis pliiatsikujuliste minarettide meres kohe silma hakkab. Palav. Püha Stefani bulgarite kirik on ehitatud Viinis ja lohistatud Danubet pidi 1871.a. Istanbuli. Pole tavaliselt külastajatele lahti. Täna on.
Õhtusöögi oleks võinud küll vahele jätta. Vähemalt selle "traditsioonilise restorani" oma. Juba bussis on mingi jama ja enamusi inimesi süüdistatakse raha maksmata jätmises. Kedagi siiski bussist välja ei visata.
Restorani ees aiman halba, kui kohale saabub veel teisigi bussitäisi turistidega. Restoran kujutab endast suurt hämarat laut-sööklat pikkade laudadega. Toidud tassitakse ette ja eest ära nii nagu oleks tegemist võiduajamisega. Taustaks vali disko ja miskine etendus, mille sisu jääb paraku hämaraks. Ida-eurooplased pole ainsad, kes selgeid tüdimuse märke ilmutavad. Selline siis ongi grupireisija elu? Saan jutule kreeklastega. Jälle on kõvasti maailmale Eestit tutvustatud.
Pärast viimast kohustuslikku käiku ja teadasaamist, et lisaveiniklaas maksab 20 eurot, koguneb järjest rohkem N-e taha nurka seisma ja omavahel juttu rääkima, kuni viimaks üksmeelselt lahkutakse. Ukse ees on tunduvalt rõõmsam ja veedame bussi oodates seal meeleoluka pooltunni. Meeleolu on haripunktis kui bussi saabudes see peaaegu et pikali joostakse.
Liiklus on siin hotelli aknast vaadates suht loominguline, aga mitte nii hull kui Indias. Just paras koht, kus aasiapärast autosõitu harjutada.
Pärast mõningast türgi-inglisekeelset mõttevahetust taksojuhiga maandun Chora kiriku juures. Üks paljudest ortodoksi kirikutest ja bütsantsi jäänukitest Türgis, millest tänaseks on saanud kas mošeed või muuseumid. Või enne mošeed ja siis muuseumid. Ehitis pärit 11. sajandist, sisemised maalingud aastast 1312. Restaureerida nad oskavad. Rahvast on turistide poolt vahekülastatava koha kohta hämmastavalt palju.
Kohe kirik-muuseumi kõrval asuv restoran pakub reklaami järgi parimat ottomani kööki. Pugin kõhu täis ja kulgen läbi kreeka linnaosa Kuldsarve laheni. Tänavaid ääristavad küll ainult kohalikud, tuvastan mõned kreekakeelsed sildid ja seega veendun, et olen õigel teel. Orienteerumisel siin kaartidest küll abi ei ole. Vähemalt sellest kaardist mitte, mis mul on õnnestunud soetada.
Laheni jõudnud, määran oma asukoha ja tundub, et kui hästi läheb, jõuan ka ühisele õhtusöögile "traditsioonilises türgi restoranis". Ümberringi hakkavad möirgama mošeed. Vahepeal väike kõrvalepõige bulgaaria kirikuni, mis pliiatsikujuliste minarettide meres kohe silma hakkab. Palav. Püha Stefani bulgarite kirik on ehitatud Viinis ja lohistatud Danubet pidi 1871.a. Istanbuli. Pole tavaliselt külastajatele lahti. Täna on.
Õhtusöögi oleks võinud küll vahele jätta. Vähemalt selle "traditsioonilise restorani" oma. Juba bussis on mingi jama ja enamusi inimesi süüdistatakse raha maksmata jätmises. Kedagi siiski bussist välja ei visata.
Restorani ees aiman halba, kui kohale saabub veel teisigi bussitäisi turistidega. Restoran kujutab endast suurt hämarat laut-sööklat pikkade laudadega. Toidud tassitakse ette ja eest ära nii nagu oleks tegemist võiduajamisega. Taustaks vali disko ja miskine etendus, mille sisu jääb paraku hämaraks. Ida-eurooplased pole ainsad, kes selgeid tüdimuse märke ilmutavad. Selline siis ongi grupireisija elu? Saan jutule kreeklastega. Jälle on kõvasti maailmale Eestit tutvustatud.
Pärast viimast kohustuslikku käiku ja teadasaamist, et lisaveiniklaas maksab 20 eurot, koguneb järjest rohkem N-e taha nurka seisma ja omavahel juttu rääkima, kuni viimaks üksmeelselt lahkutakse. Ukse ees on tunduvalt rõõmsam ja veedame bussi oodates seal meeleoluka pooltunni. Meeleolu on haripunktis kui bussi saabudes see peaaegu et pikali joostakse.
Liiklus on siin hotelli aknast vaadates suht loominguline, aga mitte nii hull kui Indias. Just paras koht, kus aasiapärast autosõitu harjutada.
Lisa kommentaar