safranimägi

Veedan pärast kella helisemist tükk aega, selgitamaks välja, kas telefon ja telekas on ennast ise talveaega keeranud või mitte.
Kuniks avastan, et olen üldse aega valesti arvestanud ja peaks juba lennujaamas olema.
Taksojuht loeks nagu mõtteid ja toimub ralli läbi pimeda Istanbuli. Tagatipuks kirjutatakse mulle check-innis piletile vale väravanumber, millest saan aru, kui avastan, et sedapuhku käib minu kohta "final call, final call...".
Lennu magan maha.
Diyarbakiris maandudes ja mööda lennuvälja terminali suunas lonkides imestan endamisi, mida paganat ma siin küll teen.
Lennujaamas ongi väravas mees minu nimega. Leiame parklast halli Renault'i (Symbol?) ja allkirjastame auto kapotil hulga pabereid, kus küll minu meelest on kahtlaselt palju tühje kohti. Paak on tühi ja saan kohe sõita bensujaama.
Suund Mardini peale, mille lähedal asub Deyrul Zaferan, süüria ortodoksi klooster, mida külastas läbi raskuste ka William Dalrymple 90ndate keskpaigas. Tema omakorda kõndis 7. sajandi munga John Moschose jälgedes.
Jõuan eksimatult kohale, tasub kõhutunnet edaspidigi usaldada. Siin oli kunagi süüria patriarhaadi pesitsuskoht, enne kui nad ära Damaskusesse kolisid. Esimesena ehitasid sellele künkale templi päikesekummardajad 5. sajandil, 8. sajandist oli kristlik klooster, mida esmalt pärslased ja siis Timur lammutamas käisid.
Kui kümmekond aastat tagasi oli siin veel paar munka, siis nüüd on tegemist küll ainult muuseumiga. Restaureeritud on, tõsi küll, ilusti. Aga aura puudub täiega.
Tagasiteel teen peatuse Mardinis, mida kohalike hulgas hoolega reklaamitakse ja mis püüab saada nii UNESCO kultuuripärandi nimekirja kui ka kultuuripealinnaks 2023. Üle on siit käinud assüürlased, seljukid, kurdid, mongolid ja pärslased. Ja kõik ka endast jälje muidugi maha jätnud. Mongolid küll ehk väljaarvatud, sest jurtasid ei hakka silma.
Uitan mööda kitsaid tänavaid, külastan internetti ja lasen endale värsket granaatõunamahla pressida. Nami.
Edasine kulgeb päikesega võidu Midyati suunas. Tuleks jõuda enne sulgemist Mor (ehk püha) Gabrieli kloostrisse, mille pärast ju ring siitkaudu ette saigi võetud. Kuulu järgi tegemist esimese kristliku kloostriga maailmas, mille asutasid kaks munka aastal 397. Mingil ajal oli tegemist ka Tür Abdini (ümberkaudse platoo) peapiiskopi residentsiga.
Jõuan ukse ette pool tundi enne sulgemist ehk kell neli. Üks noormees juhatab mu kiriku ukse suunas ja seal tundub midagi toimuma hakkavat. Istun igaks juhuks vaatama ja saan nii osa õhtupalvusest, mida peavad kaks halli habemega munka ja trobikond eri suuruses poisikesi. Laul on selge ja vali. Ja väga võimalik, et tegemist on aramea keelega. Viirukiga saan ma igatahes läbi immutatud. Lahkuma hakates on väravad juba kinni, kuid avanevad siiski, kui kaks tõsist noormeest mu välja päästavad. Üle hämarduva lageda veel pilk tagasi kindluse moodi ehitisele, kuhu jõudmisel ka Dalrymplel oli probleeme pimedusega.
Olen nõuks võtnud jõuda õhtuks Hasankeyfi ja seega sunnitud sõitma läbi tiheneva pimeduse. Kaks suurt ja üks väike auto on selles juba omavahel kokku sõitnud. Tee äärde tekkinud suured tumedad kogud lasevad aimata mägesid. Mis tähendab, et ennistine maaliliselt laineline maastik on otsa saanud. Ja ka vanamehi ja poisikesi eeslitel pole enam näha. Välja arvatud vahetult enne nendega põkkumist. Keegi võiks küll ette võtta helkuri tutvustamise asiaatidele. Aga vahemasti ei ole türklastel viisiks vastutulevat ja eessõitvat liiklejat täistuledega pimestada.
Hasankeyfis on pime, küsin teed hotellini ja satun tegelase otsa, kes mu sappa võtab, hotellini või siis õigemini motellini juhatab ja palub pärast jõe äärest oma restoranist läbi astuda.
Motellis pole kedagi. Tuled põlevad ja uksed pärani, aga ühtegi hingelist pole näha. Maja küljes sildil on telefoninumber, aga türgikeelne tädi väidab järjekindlalt, et number on valesti valitud ja saadab hiljem mulle ka vastavasisulise sõnumi. Saan algul abiks pundi alaealisi, kes küll õnneks peatselt bussi peale lähevad, siis tekib üks asjalikum kuju, helistab pererahvale ja käsib kohale ilmuda. Lähebki minutit viis. Tuba on spartalik. Rõduga. Ühispesu. Aga ainus öömaja kogu külas. Kolin sisse ja lähen restorani otsima. Hotellipoisi sõnul pidavatki olema ainult kaks restorani.
Jõe ääres ei paista suurt midagi, küll aga tervitab mind keegi pimedusest. Sama teejuhataja-mees. Grillib mulle kala, mida manustan ohtra tee saatel pukkjalgadega padjakuhjal, Tigris küünarnuki alt mööda voolamas. Ja tsikaadid.
Süüa lastakse mind rahulikult, aga siis tullakse juttu ajama. Jutuajamine pole küll suurem asi ja kulgeb umbes stiilis "Hitler-Stalin bumm-bumm-bumm, Putin very good, world people - brothers". Nojah, mingil hetkel vabandan ennast väsimusega ja kobin koikule.
Toas on tavapäratult hea valgus lugemiseks.
Eelmine
konverents vol 3
Järgmine
mööda Vani kallast

Lisa kommentaar

Email again: