Edaspidi tuleb elada päikese järgi, tõusta vara ja minna internetti
pimedas.
Seetõttu ronin voodist välja juba kell pool seitse, aga rõdult
avanev vaade Tigrise jõele on juba täies valges.
Lähen välja pilte ja hommikusööki luusima. Kuidagi kujuneb nii, et söön kohalike kulul küpsiseid, juustu, paksu naani või kuidas iganes nad seda siin nimetavad ja joon liitrite viisi teed peale. Ürituse initsiaator on Abdullah, kes on araablane. Üldse elavad siinkandis araablased ja kurdid, türklasi ei leiduvat. Abdullah töötab arheoloogiavallas ja ma luban enne ärasõitu minna vaatama pildi pealt näidatavat maaliliselt karvakasvanud torni.
Hasankeyf on paraku koht, millele lastakse peatselt vesi peale. Ehk siis umbes kolme aasta pärast, mil viis kilomeetrit allavoolu ehitatav tamm kogu maa-ala üle ujutab.
Torni nimi on Zeynelbey türbesi, 15. sajandi hauakamber, mis meenutab iraani mosaiike. Üsna kehvas seisus küll. Aga ilus. Torni ümber on hulgaliselt katkisi kive: mošee, medrese, magala jne. Selle kõige ettekujutamiseks peab küll olema kas keskmisest rohkem fantaasiat või arheoloogiateadmisi.
Läheduses on rooma-türgi ühissaun ja kurdide telklaager. Kurdid on bad people, neil pole tööd, varastavad kanu ja kitsi, lapsed koolis ei käi.
Vahelepõike tõttu stardin ikka üsna hilja, kell kümme. Esimese peatuse teen Bitlises, mis tundub olevat tore koht. Ostan pirne, mida küsitud nelja asemel pannakse terve hunnik, et ühe liiri täis saaks.
Teeviidad näitavad järjekindlalt Iraagi piiri äärde jäävasse linna, kuhu Välisministeerium minna ei soovitanud. LP järgi saavat seal paari tunniga Iraagi viisa ja probleemideta üle piiri. Suudan kiusatuse maha suruda.
Enne Vani äärde jõudmist peaks kusagil tee ääres olema Nemrut Dagi nimeline vulkaanikraater ja järv (mitte seesama, mille otsas on hiiglasuured pead). Raamatus juhatatud teeotsa ei leia ma paraku aga üles ja tükk maad eemal asuva sildi juures alanud tee lõpeb pärast kahte väga naturaalset küla pommiauguga. Nemrut jääb sedapuhku ära.
Järgmine peatus on Ahlatis, kus juba tee peale seljukkide hauakivid kätte paistavad. Terve väli on neid täis, väga sürr koht. Kõik hauad on näoga ida poole, osadel kividel ilus ornament veel näha. Tulpade vahelt ilmuvad kaks poissi eeslil, nõuavad, et ma neist pilti teeks ja kukuvad kordamööda eesli otsast alla. Lõpuks lahkuvad kõik ise suunas.
Edasine kulgeb mööda sini-sinise veega Vani kallast. Tee on valdavalt hea, enamus ajast lausa neljarealine. Aga on ka indiapäraseid lõike. Suunda Vani äärest eemale võttes kukub suur oranž päike aeglaselt järve taha.
Kuna tee on hea, saab ka pimedas probleemideta üsna normaalse kiirusega sõita. Rõõmu jätkub, kuniks äkitselt on tee ääres automaatidega mehed, kes viipavad, et seisma tuleb jääda. Sõjaväe kontrollpunkt. Mu passiga minnakse kuhugi. Pimedas kostavad üksikud püssipaugud. Laskeharjutused pimedas? Miskipärast tekib kange tahtmine selle tee pealt kiiremini kaduda.
Dogubeyazıti jõuan taas pilkases pimedas ja orienteerun üsna sujuvalt LP-s üksikutele naisterahvastele soovitatud hotellini. Külastan kurdide söögimaja ja varjun seal posti taha seltskonna eest, kes nagu peatselt selgub, polegi türklased.
Mitte-türklastega kohtun uuesti hotelli katusekorrusel, kus asub tasuta internet. Üksik sakslane on jalgrattaga teel kuhuiganes. Alustas ta seda igatahes maikuus Müncheni lähistelt. Kaks šveitslast lendasid ratastega seltsis Istanbuli ja väntavad neljandat nädalat. Omavahel kohtusid kaks päeva tagasi ja ületavad homme Iraani piiri. Vahetame igasugu reisikogemusi.
Lähen välja pilte ja hommikusööki luusima. Kuidagi kujuneb nii, et söön kohalike kulul küpsiseid, juustu, paksu naani või kuidas iganes nad seda siin nimetavad ja joon liitrite viisi teed peale. Ürituse initsiaator on Abdullah, kes on araablane. Üldse elavad siinkandis araablased ja kurdid, türklasi ei leiduvat. Abdullah töötab arheoloogiavallas ja ma luban enne ärasõitu minna vaatama pildi pealt näidatavat maaliliselt karvakasvanud torni.
Hasankeyf on paraku koht, millele lastakse peatselt vesi peale. Ehk siis umbes kolme aasta pärast, mil viis kilomeetrit allavoolu ehitatav tamm kogu maa-ala üle ujutab.
Torni nimi on Zeynelbey türbesi, 15. sajandi hauakamber, mis meenutab iraani mosaiike. Üsna kehvas seisus küll. Aga ilus. Torni ümber on hulgaliselt katkisi kive: mošee, medrese, magala jne. Selle kõige ettekujutamiseks peab küll olema kas keskmisest rohkem fantaasiat või arheoloogiateadmisi.
Läheduses on rooma-türgi ühissaun ja kurdide telklaager. Kurdid on bad people, neil pole tööd, varastavad kanu ja kitsi, lapsed koolis ei käi.
Vahelepõike tõttu stardin ikka üsna hilja, kell kümme. Esimese peatuse teen Bitlises, mis tundub olevat tore koht. Ostan pirne, mida küsitud nelja asemel pannakse terve hunnik, et ühe liiri täis saaks.
Teeviidad näitavad järjekindlalt Iraagi piiri äärde jäävasse linna, kuhu Välisministeerium minna ei soovitanud. LP järgi saavat seal paari tunniga Iraagi viisa ja probleemideta üle piiri. Suudan kiusatuse maha suruda.
Enne Vani äärde jõudmist peaks kusagil tee ääres olema Nemrut Dagi nimeline vulkaanikraater ja järv (mitte seesama, mille otsas on hiiglasuured pead). Raamatus juhatatud teeotsa ei leia ma paraku aga üles ja tükk maad eemal asuva sildi juures alanud tee lõpeb pärast kahte väga naturaalset küla pommiauguga. Nemrut jääb sedapuhku ära.
Järgmine peatus on Ahlatis, kus juba tee peale seljukkide hauakivid kätte paistavad. Terve väli on neid täis, väga sürr koht. Kõik hauad on näoga ida poole, osadel kividel ilus ornament veel näha. Tulpade vahelt ilmuvad kaks poissi eeslil, nõuavad, et ma neist pilti teeks ja kukuvad kordamööda eesli otsast alla. Lõpuks lahkuvad kõik ise suunas.
Edasine kulgeb mööda sini-sinise veega Vani kallast. Tee on valdavalt hea, enamus ajast lausa neljarealine. Aga on ka indiapäraseid lõike. Suunda Vani äärest eemale võttes kukub suur oranž päike aeglaselt järve taha.
Kuna tee on hea, saab ka pimedas probleemideta üsna normaalse kiirusega sõita. Rõõmu jätkub, kuniks äkitselt on tee ääres automaatidega mehed, kes viipavad, et seisma tuleb jääda. Sõjaväe kontrollpunkt. Mu passiga minnakse kuhugi. Pimedas kostavad üksikud püssipaugud. Laskeharjutused pimedas? Miskipärast tekib kange tahtmine selle tee pealt kiiremini kaduda.
Dogubeyazıti jõuan taas pilkases pimedas ja orienteerun üsna sujuvalt LP-s üksikutele naisterahvastele soovitatud hotellini. Külastan kurdide söögimaja ja varjun seal posti taha seltskonna eest, kes nagu peatselt selgub, polegi türklased.
Mitte-türklastega kohtun uuesti hotelli katusekorrusel, kus asub tasuta internet. Üksik sakslane on jalgrattaga teel kuhuiganes. Alustas ta seda igatahes maikuus Müncheni lähistelt. Kaks šveitslast lendasid ratastega seltsis Istanbuli ja väntavad neljandat nädalat. Omavahel kohtusid kaks päeva tagasi ja ületavad homme Iraani piiri. Vahetame igasugu reisikogemusi.
Lisa kommentaar