vihm

Käin läbi Aya Sofiast. Pilet on krõbeda hinnaga, 20 liiri. Pool kirikut on täis rohelist võrku, mille keskel undavad remondimehhanismid. Pole just eriti romantiline. Ilma selle kaadervärgita näeks asi tunduvalt võimsam välja. Kirik, mis on muudetud mošeeks, mis on muudetud muuseumiks. Ornamentide alt on kraabitud välja ka mõned jeesused. Teise korruse galeriis on näha fotod ja olen kade fotograafile, kes sai seal ringi asjatada päikeselise ilma ja statiiviga ning ilma ühegi turistita.
Võtan suuna Sülemanyie mošeele, aga jõuan välja hoopis vürtsiturule. Astun sisse, et pisut kuivada. Paras kadaka turg, ainult mõned värvilised vürtsikuhjad. Ei teki just tahtmist midagi osta. Rüstem Pasha mošee peaks siin kusagil kõrval olema. Küsin teed mehe kaest, kes mulle algul vihmavarju üritab müüa, muutub aga mu sihti kuuldes väga rõõmsaks ja jätab vihmavarjud rahule. Mošees pole kedagi ja näeb kena valja. Kasutan jälle juhust natuke kuivada.
Sülemanyie mošeesse võtan takso. Sisse pääseb paraku ainult ühte külgossa, ülejäänu on restaureerimiseks suletud ja seda saab vaadata piltide pealt. Vihm on muutunud eriti innukaks. Püüan orienteeruda suurele turule, tiirlen aga suunaviitade järgi kogu aeg kitsastel poodide tänavatel, kus on palju kohalikke ja keegi mulle tähelepanu ei pööra. Saan järjest märjemaks ja kavatsen just hotelli kuuma duši alla sõita, kui näen turuväravat. Uitan paar tundi ringi, iga natukese aja tagant teed juues ja järjekordse väljapääsuga kohtudes keskele tagasi põgenedes. Õue ma minna ei kavatse.
Võileivakohvikus satun lähestikku istuma pundi kreeklastega, reageerin kreeka keelele ja veedan järgmise tunni nendega juttu ajades. Reklaamin Eestit.
Ostan kohustusliku nänni ja saadan kuu peale taksojuhi, kes mult hotelli sõitmise eest 35 liiri tahab. Õige hind peaks sealt olema alla kümne.
Parast enda keetmist duši all lähen ümber nurga kohalike juurde sööma. Odav ja hea. Ilma friikartulita.