Ei saa enam. Turistid ei jaksa käia, liiga palav on, giid on läinud kooli lapsi õpetama. Kõik teevad ainult auto kõrval pilte nagunii. Rattaga sõitmine on liiga raske. Ja mäe otsas pole puid. No selge. Laste pärast on muidugi hea meel.
Jälitame sama tädi juhiste järgi bussi, mis pika edasi-tagasi vantsimise järel lõpeb sellega, et joome jääkohvi, kõnnime veel tükk aega, saame kätte ühe bussi, ütleme, kuhu minna tahame, seda arutatakse kogu bussiseltskonnaga ja ühiselt otsustatakse meid bussijaama viia, kus meid rahvahulga ühiste ponnistustega songtao peale pannakse. Võtab tükk aega kuniks songtao inimesi täis koguneb. Kaasa saame skeemi tagasituleku tarbeks. Skeemil on kaks joont, mis kujutavad maanteed ja selle ühes servas täpp, mis kujutab meid. Tuleb tee ääres peatada linna poole sõitev songtao.
Sihtpunkt on kunstigalerii, mis asub ca 20 kilomeetrit linnast väljas jõe ääres. Terve tee lagistavad kõik sõitjad naerda, aga milles on nali, seda me paraku teada ei saa. Kui linn on juba tükk aega tagasi otsa saanud, kästakse meil keset mittemidagit maha minna. Galerii ongi seal. Kirjuks maalitud tüvedega puud. Kaks noormeest laulavad kitarri saatel. Vaikne ja rahulik, meist ei tee keegi välja. Leiame keldrikorruselt fotonäituse templite seinamaalingutest. Sellele kulub paras ports aega. Suuremas majas on kirjud abstraktsed maalid, puuskulptuurid, trepist üles sammuvad kõhnad lõvid ja terve korrus täisjoonistatud kirjaümbrikke, mida grupp kunstnikke on üksteisele saatnud. Täitsa tore. Raha otseselt ei taheta, aga seda võib karpi panna. Kemps on omaette vaatamisväärsus ja siis saab jõe kohal kohvi juua ja jäätist ja küpsiseid süüa. Katusele kukuvad kolinal lehed. Idülliline. Maja taga lõpetavad piknikku kolm ameeriklastest jalgrattamatkajat.
Kell hakkab õhtusse saama. Läheme võtame sisse skeemil näidatud positsiooni. Saame vaevalt veerand tundi teepiiret toetada kui Nani suunast tulev auto meie juures otsa ringi keerab ja aknast küsib noormees, kas tahame linna minna. Noored Bangkokist olid puhkust veetmas, neil vaja veel enne ööd pealinna jõuda, aga pole probleemi paar turisti tee veerest peale korjata. See läks nüüd küll lihtsalt.
Maandume Wat Phumini ees ja käime siis üksiti sealt ka läbi. Sees on kõik need maalingud, mille detaile koos kommentaaridega me just veidi aega tagasi uurisime. Väljas pakuvad kolm kõrvutiseisvat plagu templile sajaastase vahega kolm erinevat asutamisaastat. Ammu asutati igatahes.
Hotellis kaupleb tüdruk meile alla takso hinna minekuks loodusparki Laose piiril ja kolm päeva hiljem tagasitulekuks. Interneti andmetel on mõned inimesed seal enne käinud.
Virsikukarva taeva all sõidame ratastega sööma ja söögikohas tulevad kõik küsima, kust me pärit oleme.
Lisa kommentaar