Algus on lootustandev. Bussijaamas väidetakse, et otsebuss Nani on olemas ja müüakse sellele isegi pilet. Pool kümme väljuma pidav buss ilmub lagedale juba poole üheteist paiku. Inimesed loetakse mitu korda üle. Üks on puudu, aga temagi leidub lõpuks kusagilt lähikonnast.
Esimest korda siinsete bussisõitude jooksul saab asfalt otsa. Hiljem tekib tagasi. Buss jõurab vaevaliselt mäest üles. Mäed on suuremad, rohmakamad ja kivisemad kui Mae Hong Sonis. Erosiooni on rohkem. Tarvitseb mul vaid korraks magama jääda, kui Külli mu banaani ära sööb. Seejärel trügib enne vetsu, kuigi ta veidi varem personaalset kempsupeatust nõudis ja pärast kanakorvi takerdudes bussile jooksis. Buss peatub pidevalt ja ümber selle käib arusaamatu rähklemine. Näiteks korjab juht oma kompsud kokku ja läheb minema. Põõsast tuleb uus juht, kes räägib kogu aeg telefoniga. Telefon mängib Nokia tunnusmeloodiat. Keegi ei oksenda.
Päike vajub juba madalale kuniks ükskord Nani jõuame. Nan ei ole ka tailaste hulgas eriti populaarne. Räägitakse, et kunagi olevat ümber linna olnud omaette kuningriik. Taksojuht pole meie öömajast kunagi midagi kuulnud ega oska vist ka lugeda. Õnneks on Nanis keele- ja kirjatundjaid naisterahvaid, kes majutusasutuse Google kaardil lokaliseerivad ja juhile seletavad, kuhu tuleb sõita. Teine neist annab ka oma numbri, kui meil veel abi peaks vaja minema. Reet Hääle maailm see ei ole.
Majutusasutuses on keeleoskaja telefoni kaudu kättesaadav ja saabub ka kohe kohale. Paistab, et siin toimetavad kolm põlvkonda: vanaema, ema ja tütar. Viivad meid ööturu väravasse. Ostame seda ja toda. Kõhu saab täis ja raha eriti ei kulu.
Lisa kommentaar