koju

Kauplen Finnairiga, et nad mulle parema koha annaks ja arvaks selle eest mu preemiapunktide kontol maha ükskõik kui palju omal äranägemisel. Muidugi on raamat, aga olen ka telefoni valmis varunud muusikat lendamise ajaks. Kimmernaq ja Nanook. Gröönimaalt. Aeg hakata valmistuma.

Teel juhtub siiski üht-teist märkimisväärset.

Birmalased on Yangoni lennujaama laienduse valmis saanud. Seal on hulk hiiglaslikke poode, kus maalt lahkumise mängu mängida. Turvamees on üliagar, kõndides mul tihedalt sabas ja peatudes koos minuga, seistes umbes meetri kaugusel. Lahkun kiirelt koos kõigi üleliigsete džattidega.

Saabuv lennuk hilineb ja väljalend lükkub poolteist tundi edasi. Lennul on kamp venelasi, kes ilmselt tingivad sissejuhatavas teadaandes hoiatuse, et kaasavõetud alkoholi juua ei tohi ja juba eelnevalt purjus inimestele alkoholi ei serveerita. Bangkokki jõudmise ajaks on üks seltskonnast jäänud talveunne ning tema semudel ei õnnestu teda kuidagi lennukist välja urkida. Õnneks ei jäeta ülejäänusid kauaks ootama, vaid sõidutatakse bussiga pimedusse. Ju ei taha Bangkok Airways mind omal kulul koos juurdesoetatud lisaruumiga Tallinnasse toimetada. Helsingi värav on ära peidetud ja otsime seda koos kahe soomlasega tükk aega taga.

Kui Vantaa lennujaamabussis pilgu raamatult tõstan, seisab minu ees Taavi. Ülerõiva alumine serv on rulli keerdunud ja pilust paistab karvane kõht.