kolimine Mandalaysse

Taksosõit maksab pool bussipileti hinnast. Bussijaam on terve kvartal.

Mul on pilet VIP-bussile. Pidi olema parem kui tavaline buss. Ongi. Kolm istet reas, üks ühel, kaks teisel pool vahekäiku. Pilet on üksikule kohale, aga kuna reisijaid ongi üks terve rea kohta, siis pole vahet. Hello Kitty tekid. Reisisaatja hakkab kohe nänni jagama. Kook ehk kaks kakukest pappkarbis, kumbki eraldi kilekotis. Oeh. Komm. Soe purk karboniseeritud pehmejooki, suhkruvesi. Igaks juhuks ei tee lahti. Lõpuks käib suurt karpi heljutades küsimas, kas keegi tahab ravimeid. Huvitav, mis tal valikus on? Minu auks on teadustus ka inglise keeles, aga ega ma sellest palju rohkem aru ei saa kui eelnevast bamarikeelsest. Et jõuame kohale kell kuus. Ja seda ma teadsin juba enne.

Näen bussi kirjaga „Academia Highway Express“. Võib-olla peaks ma sellega sõitma.

Mul on ettenägelikult kaasa võetud nii soe pusa kui ka sokid kaitseks maa lähedal puhuva tuule vastu. Ja hambahari koos pastaga pakendatud kiiresti kättesaadavasse kohta. Sest südaööl on peatus paljude busside ja vilkuvate tuledega kohas, kus kogu bussirahvas sööjate vahelt läbi kempsu marsib. See on juba olnud. Ei tea, kus kõik turistid on?

Pool tundi enne lubatud aega oleme Mandalays. Trügin bussiuksel räuskavast kambast läbi, viisaka moega mees tuleb küsima, kas vajan abi ja pakub, et viib mu motikaga kohale, see on poole odavam kui taksoga. Nojah, siis küll. Kohe selgub, et jalatoeni on ka maksimum, mis jalg hetkel kõveraks läheb. Rõõmustab eestlase üle, muidu on peamiselt prantslased ja sakslased. Äkki nad koguvad eri rahvusi siin? Kuuldes, et olen Birmas kolmandat korda, nendib, et siis mulle peab Birma väga meeldima. Püüan usutavalt jah öelda. Just eile leidsin värske uuringu, millest selgub, et probleemil on veel üks kiht ja see pole ilus. Siin tahaks pidevalt tsiteerida Jaan Tättet, et rippu langevad mu käed, kõik on nõnda oh-oh-hoo (Tätte, Matvere „Hümn“). Mõistlikum oleks vist tõesti Martti moodi raidkirju uurida ja kohalikega mitte suhelda.

Hotellis jõuan enne kella üheksaks kokku lepitud kohtumist duši all käia, harjutusi teha ja tunnikese magada. Kaks harjutust jäävad küll paraku tegemata, sest võimlemisrull jäi Yangoni ning vitstest punutud prügikast on liiga suure läbimõõduga ja ragiseb hoiatavalt. Yangoni hotelli prügikast oleks sobinud, aga seda oleks olnud veel ebamugavam kaasa võtta kui võimlemisrulli.

Jõuame koos minu Mandalay kontaktiga fuajeesse, tal on ka lingvistist sõber kaasas. Kõigepealt sööme hommikust, siis on mulle lepitud kokku kohtumised nelja inimesega, mis on teistmoodi näide Birma efektiivsusest. Iga natukese aja tagant käiakse teed joomas või söömas. Üllatuslikult on kõige huvitavam jutuajamine ülikooli professoriga, kuigi kõik suhtuvad üksmeelselt ülikoolidesse halvasti. Võib-olla nad pole lihtsalt ülikoolis käinud.