Hoverla

Selleks ajaks kui hambapesuga ühele poole saan, on sadu lõppenud. Tuleb taksist, seesama kutt, keda eile mitu korda edasi-tagasi sõitmas nägin. Õõtsun reipa Ukraina disko saatel mäele lähemale. Äkki auto peatub, juht läheb ja pumpab tükk aega üht tagumist rehvi. Sõidame edasi, aga kaks korda käiakse veel rehvi kontrollimas. Üks nupp, mida aeg-ajalt sisse-välja lülitatakse, kukub eest ära. Üldiselt ma loodan, et auto püsib sihtpunktini ühes tükis. Hakkab sadama. Aknad lähevad uduseks ja mina küll enam teed ei näe. Vast juht näeb. Kohale lõpuks igatahes jõuame ja lähen maha otse varjualusesse.
Panen vihmariided selga ja jään ootele. Autosid voorib juurde, müristab. Umbes poole tunniga on olukord niipalju klaar, et hakkan astuma. Kell on pool üheksa.
Raja alguses on tõesti rivi putkasid, kust inimesed ostavad teed, kohvi, õlut, snäkke, riigilippe, moosi, matkakeppe ja vihmakeepe. Viimased lähevad eriti hästi kaubaks. Soovi korral saab ka kempsu ja duši alla, on näha paari telki. Täpsemalt ei hakka uurima, vaid võtan värviliste keepide sabas suuna üles.
Rada koosneb esialgu peamiselt puujuurtest, edaspidi kividest ja mudast. Seda ma juba varasemate külastajate piltide järgi tean, et suuri kivilahmakaid ei ole oodata. On selline murune mägi.
Rühin edasi. Aeg-ajalt müristab, aga noh, need teised tolad on ju ka kõik siin. Tuleb meelde Saša Nimetska aasalt, kes kätega vehkides püüdis mulle selgeks teha, et siia pole mõtet tulla. Eta prosta hora, prosta hora! Tam šašlik delajut! Nemad keegi polnud Hoverlal käinud.
Vihm taandub, orgude vahel luusivad pilveriismed. Iga natukese aja tagant peatun vaatamaks, mida uut on valguse ja pilvede mängud mu selja taha korraldanud. Saab palju pilte. Millegipärast teavad need inimesed, kes pole ise kohapeal olnud, eriti kindlalt, et ei tasu minna kah. Tasub ikka. Ega iga päev ei saa Ukrainale ülevalt alla vaadata, kuigi Ukraina püüab seda uttutõmbamisega vältida.
Viimane jupp on kõige järsem, aga olen õppinud, et kui teha piisav hulk samme, jõuab lõpuks iga mäe tippu. Tuleb lihtsalt kõik sammud järjest ära astuda. Mul läheb kokku umbes-täpselt kaks tundi ja üles jõudes tuleb päike välja. See on ka ainus päike, mis täna välja tuleb.
Tipus on juba terve hulk suurte seljakottidega inimesi, kes peavad seal istungit ja fotosessiooni. Ega üleval peale enda ka suurt midagi pildistada ei ole, sest üle laia ümara tipu hästi alla ei paista. Tõusu ja laskumise peal on ägedamad vaated.
Söön veidi ja võtan suuna alla. Tundub, et läheneb uus vihm. Allaminek on järsk ja kivine. Valget hämu rullub muudkui lähemale. Poolel teel tulevad vastu kolm noort poissi suurte seljakottidega ja me vaatame kõik koos, kuidas valge pilv meid endasse mähib. Nähtavus kahaneb kümnekonnale meetrile. Polegi siin vaja ringi vahtida, vaid pigem varvaste ette maha.
Nähtavus kasvab ja kahaneb. Otsa ei saa. Liigun edasi unenäolises vaikses maailmas. Ilmub vares ja kaob. Kusagil valge katteloori taga kõmiseb energiliselt kõu. Tunni ja veerandiga peaks tipust jõudma mägimajani.
Petros, kohe siit järgmine üle 2000 meetri kõrgune mägi, ilmub nähtavale ja tema taga suur hulk potisinist taevast. See seal mürisebki. Tuleb vastu veel matkajaid, üle pea lendab väike lennuk.
Mägimaja juures on ports inimesi, eemal putkas kaks vormis tüüpi, kes küsivad, kas mul pilet on. Sest see on kaitseala. Ütlen, et enne mäkketõusu maksin küll, mis neile justkui ei sobi. Uurin, kas majas ööbida saab. Saab, aga see maksab, 30 grivnat. Kui hakkan raha otsima, löövad käega, et ah, ööbi niisama. Ei saagi aru, kas nad tahtsid lihtsalt minu kulul nalja teha ja kas siin ööbimine on siis tasuline või mitte. Mujal olid taolised majad mehitamata, samas ma ei proovinud neis ka ööbida.
Majas on terve tuba täis kuivavaid esemeid ja seintel piirkonna kohta plakatid. Kogu muu seltskond tundub olevat vallutanud teise korruse, aga all ukse vastas on tühi pisike tuba. Kolin sinna. On aken ja kolmes seinas lavats.
Kui olen uuendanud tutvust slaavi kemmergukultuuriga ja tuvastanud vee asukoha, hakkabki kohe mürinal sadama. Kallab nagu ämbrist. Mürina kohta ei saa kohati aru, kas see tuleb õuest või ülemiselt korruselt.
Kuigi kell on alles kaksteist, on ilmselt siin ööbimine mõistlik, arvestades et täna ja homme sajab enam-vähem terve päev ja siit jõuab küll ühe päevaga Kvasõsse. Petrose otsa ma sedapuhku ikka ronida ei kavatse. Eks ole juba ronitud kah.
Vihm tuleb ja läheb. Kahe saju vahel on küll kiusatus edasi liikuda, aga siis on kohe kosta uut mürinat.
Inimesi tuleb juurde, riputatakse riideid kuivama, akna alla püstitatakse telk omapärases kilest varjualuses. Keegi mängib kitarri ja laulab. Avastan tahvlist paar e-raamatut, aga on kuidagi ebakindel, kui peab pidevalt jälgima, ega raamat tühjaks ei saa.
Enne päikeseloojangut tuleb orust lilla udu ja matab kõik endasse. Siin on hoopis teistsugune ilmamuster ja minu senine kogemus ei maksa enam midagi.
Kõnnitud ca 7 km.