Magan kella viie asemel
tervelt poole kaheksani.
Allkorrusel saab
korraliku hommikusöögi ja head kohvi.
Katrin kirjutas aastal 1976: ”Kohvi on Karpaatides väga hea. Igas asulas on ka kohviautomaat poes üleval.“ Esimene osa on seega kontrollitud ja kehtib ka praegu, teist poolt ei saa kinnitada ega ümber lükata. Olen käinud ainult ühes poes ja see on liiga väike valim.
Saan tagasi pesu, mis on puhas ja veidi niiske. Kella kümneks tuleb takso ja viib mu Hoverla lähistele. Meelehärmi valmistab see, et ilm on küll kergelt pilves, aga mingit tormi ja vihma pole. Ma oleks võinud olla juba poolel teel tippu, kui oleksin vara startinud, nagu päris alguses kavatsesin. Puhkepäev on küll kindlasti mõistlik, aga homseks ja ülehomseks lubatakse päris palju vihma. Nüüd on igatahes nii nagu ta on.
Taksojuht on aus. Algselt öeldud 500 grivna asemel võtab 350, kui kuuleb, et jään öömajale 9 km enne mäejalamit ja ta ei pea seda auklikku teed kogu ulatuses sõitma.
Lähemal majutusasutusi polnud, st booking.comis polnud. Mingit sorti asutus on küll täitsa raja alguses, aga selle kohta ei saanud netist väga sotti. Võibolla oli viga jääda siia kaugele, oleks võinud ehku peale lasta end ikka viia nii lähedale mäele kui saab. Teisalt arvestasin võimalusega, et ilm keerab täitsa metsa ja siis on siit lihtsam tagasi saada. Ühesõnaga palju keerulisi valikuid ja kes teab, mis on õige. Praegu loodan sellele, et öömaja on nõus mind varahommikul raja algusse transportima. Lennujaama nad reklaami kohaselt inimesi viivad.
Maja on suur ja uhke, krägiseb valjult, kui ringi liikuda. Pärast avastan, et tegemist sama kohaga, kus ööbisid ühe talvise tipuvallutuse kangelased, kellel piiril pärast suur rehviseiklus oli. Tõesti on siin kõik puust, väljaarvatud telekas. Lebotan toas lahtise akna all, loen interneti läbi ja panen matkaosa blogi lõpuks üles.
Vahepeal käin luusimas. Tuvastan paar kohta, kust võiks saada õhtusööki. Teen kindlaks, et pääsupunkt avaneb kell seitse ja sadu lubatakse, aga kes teab, tänaseks lubati ka. Piletimüüja on ühesõnaga optimistlik. Kui sadama hakkab, siis lõunast. Soetan poest jäätist ja homseks teele nosimist. Mul on peamine saada kuivalt üle mäe, pärast võib ju ka sadada kui tahab.
Õhtusöök on maitsev ja küllaldane. Hoverla kohal on taevas tõmbunud paljulubavalt tumedaks ja kuigi aeg-ajalt müristab, ei hakka sadama enne kui alles päris õhtul. Taevas on pärast kollakas ja kusagil kaugel haugub koer. Äkki nüüd homme ei mürista, kui täna ära müristas. Minust on saanud äikesejänes.
Hotellimehe auto on katki ja ta tellib mulle takso. See tuleb ilmselt Tatarivist, sest maksab 500 grivnat. Hee, saan ikka nüüd selle 500-grivnase takso. Aga see on ainult ca 15 eurot, pole hullu.
Igatahes saan ma tänasega öelda vähemalt nagu Katrin 1976. aastal: „Tahtsime näha ka Goverlad lähemalt, kuid see meil ei õnnestunud. Sinna lastakse ainult metsamajandi lubadega, mis Jasinjast muretsema oleks pidanud. Aga nüüd olen ma vähemalt Goverlad kaugeltki näinud.“ Ma olen nüüd ka Hoverlad kaugelt näinud.
Katrin kirjutas aastal 1976: ”Kohvi on Karpaatides väga hea. Igas asulas on ka kohviautomaat poes üleval.“ Esimene osa on seega kontrollitud ja kehtib ka praegu, teist poolt ei saa kinnitada ega ümber lükata. Olen käinud ainult ühes poes ja see on liiga väike valim.
Saan tagasi pesu, mis on puhas ja veidi niiske. Kella kümneks tuleb takso ja viib mu Hoverla lähistele. Meelehärmi valmistab see, et ilm on küll kergelt pilves, aga mingit tormi ja vihma pole. Ma oleks võinud olla juba poolel teel tippu, kui oleksin vara startinud, nagu päris alguses kavatsesin. Puhkepäev on küll kindlasti mõistlik, aga homseks ja ülehomseks lubatakse päris palju vihma. Nüüd on igatahes nii nagu ta on.
Taksojuht on aus. Algselt öeldud 500 grivna asemel võtab 350, kui kuuleb, et jään öömajale 9 km enne mäejalamit ja ta ei pea seda auklikku teed kogu ulatuses sõitma.
Lähemal majutusasutusi polnud, st booking.comis polnud. Mingit sorti asutus on küll täitsa raja alguses, aga selle kohta ei saanud netist väga sotti. Võibolla oli viga jääda siia kaugele, oleks võinud ehku peale lasta end ikka viia nii lähedale mäele kui saab. Teisalt arvestasin võimalusega, et ilm keerab täitsa metsa ja siis on siit lihtsam tagasi saada. Ühesõnaga palju keerulisi valikuid ja kes teab, mis on õige. Praegu loodan sellele, et öömaja on nõus mind varahommikul raja algusse transportima. Lennujaama nad reklaami kohaselt inimesi viivad.
Maja on suur ja uhke, krägiseb valjult, kui ringi liikuda. Pärast avastan, et tegemist sama kohaga, kus ööbisid ühe talvise tipuvallutuse kangelased, kellel piiril pärast suur rehviseiklus oli. Tõesti on siin kõik puust, väljaarvatud telekas. Lebotan toas lahtise akna all, loen interneti läbi ja panen matkaosa blogi lõpuks üles.
Vahepeal käin luusimas. Tuvastan paar kohta, kust võiks saada õhtusööki. Teen kindlaks, et pääsupunkt avaneb kell seitse ja sadu lubatakse, aga kes teab, tänaseks lubati ka. Piletimüüja on ühesõnaga optimistlik. Kui sadama hakkab, siis lõunast. Soetan poest jäätist ja homseks teele nosimist. Mul on peamine saada kuivalt üle mäe, pärast võib ju ka sadada kui tahab.
Õhtusöök on maitsev ja küllaldane. Hoverla kohal on taevas tõmbunud paljulubavalt tumedaks ja kuigi aeg-ajalt müristab, ei hakka sadama enne kui alles päris õhtul. Taevas on pärast kollakas ja kusagil kaugel haugub koer. Äkki nüüd homme ei mürista, kui täna ära müristas. Minust on saanud äikesejänes.
Hotellimehe auto on katki ja ta tellib mulle takso. See tuleb ilmselt Tatarivist, sest maksab 500 grivnat. Hee, saan ikka nüüd selle 500-grivnase takso. Aga see on ainult ca 15 eurot, pole hullu.
Igatahes saan ma tänasega öelda vähemalt nagu Katrin 1976. aastal: „Tahtsime näha ka Goverlad lähemalt, kuid see meil ei õnnestunud. Sinna lastakse ainult metsamajandi lubadega, mis Jasinjast muretsema oleks pidanud. Aga nüüd olen ma vähemalt Goverlad kaugeltki näinud.“ Ma olen nüüd ka Hoverlad kaugelt näinud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar