Tee Osmolada suunas on kruusatee, millest kogu kruus on aja jooksul kadunud ja alles on ainult tee. Vahelduseks mitmendat päeva kestvale kükkide tegemisele väga hea.
Paremal pahiseb
Petros. Metsa sees võib märgata veel mitmeid isetekkelisi telkimiskohti.
Päris Osmoladani
polegi vaja minna, rada keerab enne üles mäkke. Üle jõe on purre.
Algab pikk ja kurnav
tõus, kusagil 700 meetri pealt 1800 peale. Õnneks käib see jõnksudena,
vahelduvad kõrgendus ja kergendus. Taimed on veel märjad, mis tähendab, et olen
ka üsna kiirelt märg. Männipugemine, kivikalpsamine ja enda vastu märgi taimi
nühkimine on siin matkaja peamised meelelahutused. Kohtun käpalisega, kes peaks
olema kahelehine käokeel, ja pundi liiliatega. Seal, kus on lagedam, peab olema
valvas, et mitte astuda peale noile musta värvi ussidele. Ei tea, kas nad võiks
mürgised olla. Konnad on suured ja rohekas-kollased. Orav põgeneb puu otsa,
miski karvamüts hambus. Võibolla pisike orav. Kädistab seejuures ärevalt.
Poolel tõusul on onn
ja veeni juhatav silt. Onn on väsinud ja tühi. Vesi on lombi kõrval kaevus.
Kerkib pilvi. Kõõritan neid umbusklikult ja teritan kõrvu, et aru saada, kas
lennuk või äike. Kui vihm selga tuleb, oleks parem see kõik onnis vastu võtta.
Aga äkki ei tule. Lähen edasi, männikus telkimine on nüüd ju selge.
Männik hakkabki kohe,
aga siin on rada äsja laiemaks lõigatud. Olin juba valmis pikaks pugemisepisoodiks.
Rada kerkib
rahulikult ja järjekindlalt, pilved tõmbuvad tumedamaks. Edasi tuleb
kivikalpsamine ja paistab, et veel sadama ei hakka. Mürinat pole ka kuulda.
Ümberringi mitmel pool sajab. Nii Võsoki kui ka Ihrovetsi (1804 m) tipud saab
soovi korral vahele jätta ja minna veidi alt ringi. Vaade on sama – üle
Karpaatide. Selja taga on iga mägi eraldi, eespool paistavad sein-tüüpi ahelikud.
Laskumine algab rohelusega. Tore jälgida suktsessiooni, kuidas pohlade,
kõrreliste ja mägimändide järel kuused mäge pidi järjest kõrgemale ronivad.
Alla minnes hakkab
lõpuks tibutama. See pole siinse vihmaalguse kohta võibolla õige sõna, sest
piisad on harvad ja jämedad. Pigem varesed kui tibud. Panen vihmariided peale.
Piisad lõpevad. Palav, võtan jälle ära. Istun rajal ja olen korraga väsinud.
Väike-lehelinnud solksutavad, kärbsed sumisevad, ämblik ukerdab samblas, kuused
seisavad vaikselt paigal. Need Karpaadid on ikka väga ägedad, kuigi rasked.
Veidi veel laskumist
Borevka kurule, kus on telkimiskoht. Veider muidugi, oma senises elus olen ma
kurudele eranditult tõusnud, mitte laskunud.
All ongi aas ja selle
teises servas mitmeid kasutatud telkimisjälgi ning silt vee suunas. Müristab.
Telk nobedalt üles, asjad varju ja ise vee järele. Vee leiab vulina järgi ja
selleni tuleb järsku mäekülge pidi alla laskuda. Tegemist peaks olema Borevtšõki
jõe algusega. Pesen kiirelt ka veidi ennast, jube räpane tunne on ja juba ammu
tahaks korralikult pesta. Pärast veetöötlust jäävad juuksed asendisse, mida
ilmselt nimetatakse “juuksed sarvis”. Turnin väärtusliku kandamiga üles, aga
sadama ei hakkagi.
Kell on alles neli.
Teen õhtuooteks kiirsuppi, et väljahigistatud soola kompenseerida. Lebotan
putukate eest varjus, vaatan pilvede lendamist, kuulan linde, puhkan jalgu,
loen raamatu läbi, pärast luusin aasal ringi. Milline idülliline koht ja päev,
terve aeg ootasin, kust tänane jama mind tabab.
Hiljem kostab aasa
vastaskaldalt huilgeid, ühelt poolt tuleb kaks matkajat, teiselt pool üks suur
kamp ja pärast veel neljane seltskond. Aga oma idülli sain ma kätte.
Hämaruses on kuulda,
kuidas metskurvits edasi-tagasi lendab.
Kõnnitud 21,1 km.
Lisa kommentaar