Laagri kokkusaamine
võtab taas aega ja suur palavus on juba kohal.
Saabub topless matkaja
tütrega, kaovad allika suunas.
Ees on tõus Parenkõle
(1736 m). Esiti läheb allamäge ja kuskil näitab silt vee suunas, 800 m. Hindan
kaugeks, ju mul vett jätkub. Sealsamas on ka päris kobe telkimisjälg.
Ületan lompide ja
tupp-villpeadega lagendiku, mis on ootamatu jupp maastikku.
Varbad saab ka kiirelt
märjaks, sest ukrainlastel on siin keset muidu täitsa korralikku rada
salakavalad mudalaigud.
Tipus on näha vaikivad
mägesid ja kuulda sumisevaid kärbseid. Sääski ei pidanud siin olema, aga on.
Lisaks kihulased, kärbsed ja mingid pisikese kärbse mõõtu tegelased, kelle
kahjutegur pole veel selgunud, peale selle, et nende peamiseks ülesandeks
tundub olevat igal võimalusel moodustada matkaja näo ette säbelev pilv.
Kui minema hakkamiseks
püsti tõusen, askeldavad tagapool kaks inimest. Ehitavad kivikangrut.
Alla ja üles Mala
Popadia ja Popadia (1741 m) suunas. Esimene neist on lihtsalt ümar kühm. Pilved
asuvad kogunema. Edasi viib juurtest rada, millega on palju rähklemist.
Päris Popadiat katavad
suured kivilahmakad, mille navigeerimine on väga tüütu ja millel kasvav kollane
jägal märjaga libedaks muutub.
Pilved muudkui
lähenevad, aga mul vaja veel minna alla ja siis üles Koretvõna (1671 m) otsa.
Paradoksaalsel kombel tuleb siin tihti alla minekuks minna üles. Kahe mäe vahel
on laagriplats-prügimägi. Vett ei paista. Vesi on nüüd suure higistamine peale
muidugi otsas. Siin oleks mugav vihma mööda lasta, aga lähen edasi. Kõmin
tugevneb, üles välja minna ei julge. Esimeste piiskade peale panen selga
dressipluusi ja vihmariided ning püstitan telgi keset rada. Palju organiseeritum
tormivarjumine kui eelmisel korral. Telgiserva alla läheb pudrutops, peagi saan
janu täis juua ja veepudelid täita. Söön pähkleid, märgin päevamuljeid üles.
Samal ajal sajab rahet, siis on korraks vaikus, aga äike luurib veel nurga taga
ja jään igaks juhuks paigale. Tuleb tohututugev vihm ja kõva kärin-mürin. Olen
ettenägelikult koti ja enda sättinud raja kõrvale mustikatesse, sest varsti
pahiseb mööda rada paisuv oja. Kui veevool kuivab, jääb ka vihm peagi
vaiksemaks.
Pakin end kokku ja
jätkan. Kuivade varvastega. Äike paistab põgenevat, aga päris hästi ei saa aru
ka. GPSi ümberpaigutamise käigus olen saatnud välja segaseid sõnumeid.
Üle mäeharja aetakse
valget tossu, järgmise kurvi taga on jupp vikerkaart. Rada on mägimändidest
umbes ja neist läbipressimine kaunis vaevaline. Laskumine on pikk, raske ja
aeglane. Varbad jälle märjad, aga lohutab mõte, et nüüd on kotis kolm paari
kuivi sokke.
Lõpuks maandun
metsarajale, mis on märksa meeldivam maastik ja tekitab küsimuse, miks üldse
üle mägede ronida. Siin elab põrinaga lind, keda ma paljudes kohtades kuulen,
aga nime ei tea. Liiliad. Ajuti tuleb pusida mahalangenud puudes. Viimaks
mudane metsaveotee, milles inimese- ja põdrajäljed.
Tuleb ületada kaks jõge
ja ma loodan, et on sillad. On. Esimene purre on küll nii libe, et selle ületan
tagumiku lohistamise meetodil. Teisel pool on kruusatee. Ja on ka teine sild.
Enne Osmoladat peaks
olema telkimiskoht kusagil jõe ääres. Näen lõket, kuulda on kisa ja tümpsu.
Veidi maad enne jäi silma metsa keeramise koht, kus oli telgitud, ja enne seda
kostis tee kõrvalt vulin. Lähen tagasi, korjan suurema laga hunnikusse, vett
saan ojast.
Kell on pool kümme,
telgi püstitan käsikaudu ja kustun väga kiirelt.
Kõnnitud 25,1 km.
Lisa kommentaar