Ruštšõna karjamaa-Bõstrõtsia

Rada keerab kohe üles, siis alla. Täna peaks olema kulgemine mööda mäeharja ilma eriliste tõusude ja langusteta, aga tuleb välja, et mäeharjani jõudmiseks peab palju üles-alla käima. Need on aeglased käigud lahtistel kividel. Võib kujutada ette laskumist ja tõusu järsku killustikseina mööda. Kohtun karja hobustega, siis lehmadega. Kuna kaks päeva ei ole sadanud ja on olnud palav, on täna sadu väga tõenäoline. Seetõttu kõõritan pidevalt taeva poole, kas pilved juba kogunevad. Ega puude vahelt palju ei paista. Hirm äikesega mäeharjale lõksu jääda oli ka peamine varajase ärkamise motivaator.
Puhkepausi ajal märkan rohukõrte vahel ukerdavat mardikat. Nii võiks välja näha ka männivõserikus puselev seljakotiga matkaja.
Kui lõpuks Tavpišõrka mäeharjale jõuan, kasvab kahel pool tihe mänd ja lubatud vaateid näeb harva. See-eest näen ussi. Osa rada kulgeb mööda vana piiri.  Kunagi oli siin ühel pool Poola ja teisel pool Tšehhoslovakkia.
Laskumine Bõstrõtsia külla kestab kaua ja läbib arboreetumi. Puude nimed ukraina ja ladina keeles tee ääres. Kasutan juhust puhata varjualuses, mis on üle nädala esimene kord toolil istuda. Eelmine oli too skandaalne bussisõit. Varjualune on küll kaunis räpik ja isegi minusugusel sopakäial on oht siin end ära määrida. Ei tea miks, aga inimtekkeline mustus tundub ebahügieenilisem kui looduslik.
Arboreetumi järel algab räme mudatee. Mudas on lehmade jälgi. Külani jõudes magan kuidagi ühe rajahargnemise maha ja läbin majadevahelise raja, osaliselt vist ka läbi hoovide. Muda on ka siin kõvasti.
Käib heinategu. Käsitsi. Rõugud on siin teistmoodi kui need, mis rongiaknast nägin. Üks koer peab oma kohuseks mulle klähvides läheneda ja koera juurde kuuluvad lapsed teda ära ajada, mille tulemusena kõik mõnda aega ümber minu ringiratast jooksevad. Selline lõbus mäng. Muidu lõhnab mõnusalt värske heina järele ja teeservades õitsevad põllulilled.
Mida allapoole ja küla keskusele lähemale, seda uhkemad on majad. Osad vanad, pitskardinatega akende ees, osad moodsad. Kesktänav on lai tolmune tee, populaarseks sõiduvahendiks mootorratas.
Laekun peatänavale täpselt poe kõrval. Poest saab jäätist ja tomati. Poe ees jäätise söömist ju sel matkal veel polegi olnud. Pood ise on muidu hämar nukker koht kesise valikuga. Jookidest palju õlut ja natuke limonaadi, isegi mitte mineraalvett, kuigi kaardi järgi on neil küla servas mineraalveeallikas. Päris keskuses on tegelikult ilusam pood, aga kui sinna jõuan, ei ole mul enam eriti midagi vaja. Vaevalt ka siin mineraalvett on.
Vaatan selle asemel säravsinist kirikut, mis oleks nagu kommipaberisse mässitud. Ja siis seisan tükk aega ja vaatan hoonet kirjaga “gotelj”. Ilm on ilus ja kell vähe, jõuan küla teise serva kõndida küll. Pole nagu ühtegi õiget põhjust majas ööbimiseks, kuigi juba tahaks. Kui mitte pidada põhjuseks seda, et mul võimalikust ööbimiskohast mingit ettekujutust ei ole. Vast mingi koha leiab. Igatahes on jõgi. Üks pakiline asi saab külas tehtud ka. Bussipeatuse prügikasti juures vabanen seni tekkinud prügist, omast ja võõrast.
Küla on pikk ja tolmav. Kulub õige mitu kilomeetrit, enne kui majad lõpevad. Seal leian jõe ääres telkimiseks sobiva koha. Jõest tuleb edaspidi läbi minna või siis ka mitte, oleneb, millise raja valin. Samas sätib vihmale ja võibolla ei saagi hommikul enam jõest üle. Käin vaatan igaks juhuks ka teisele poole, kus ei paista sama head telkimiskohta.
Tuleb mees, tüdrukuga. Kinnitab, et telkida võib (tahtsin kasutada ära Janalt õpitud väljendi telgi püstitamise kohta). Aga kohe tuleb tugev vihm. Nendib, et telk on nõrk, vihm viib selle ära.
Jõuan jões kerge pesu teha ja tulebki vihm. Telki ära ei vii. Pärast vihma tuleb vanaproua, uurib, mis ja kus, ja annab mulle tükki pekki. Salo. Ei tea, mis ma sellega nüüd peale peaks hakkama. Siis tuleb lehm ja vaatab lahtisest telgiuksest sisse. Kuidagi palju voorimist on siin.
Päike tuleb välja. Lähen õue uurima, kas jõgi on juba üle kallaste. Vanaproua on tagasi. Seekord on tal kaasas pool pätsi leiba ja terve sibul, mugul koos pealsetega. Salot ei saa ju leivata süüa. Nõuab näha, mis ma muidu söön ja tutvub Tactical Foodsi ühe eksemplariga. Mis naised ikka muud teevad kui vahetavad retsepte, onju. Proua räägib veel ühest ja teisest, aga minu ukraina keele algteadmistest jääb selle kõige mõistmiseks paraku väheks. Pekki ja leiba oleks tal endal kindlasti rohkem vaja kui mul. Oeh. Saan aru, et salo on vägev Ukraina delikatess, aga. Ma ei suuda seda pekikäntsakat süüa. Pealegi ma ei tea, kui kaua proua seda selle palavaga on taskus kandnud. Sibulaga on lihtne. Selle annab kaussi tükeldada koos poest soetatud tomatiga ja süüa ära salatina koos osa leivaga. Andis jumal tomati, saadab ka sibula (Bõstrõtsia vanasõna). Muus osas olen veidi nõutu, ma põhimõtteliselt ei taha toitu minema visata. Pealegi niimoodi heast südamest antut.
Internetis avaneb pilu ja läbi tuleb mitmeid sõnumeid. Pärast seisan jõe ääres, kus pehme valge udu kord tekib, kord kaob, vaatan, kuidas vesi voolab, ja mõtlen, et nii voolavad ka mõned inimesed läbi mu elu ja tore on, et nad olid.
Kõnnitud 27,9 km.