Bõstrõtsia-Zubrõnka jõgi

Pidev kõma ja pilvesisene välk. Tüki aja pärast alles hakkab sadama ja kostma korralikke kärgatusi. Jõgi ei tundu veel üle kallaste ajavat. Ei teagi, kas enne lõpeb äike või jään uuesti magama.
Hommikul on paks udu ja pilv. Otsustan ikka teekonnakavas ettenähtud rada mööda minna ja seega mitte üle jõe. Ei teagi tagantjärgi enam, miks just.
Esiti tuleb tatsuda mööda poriloikudega teed, kus ikka veel mõned majad leiduvad. Ka on pisut telkimiskohast edasi tee ääres kemmergut meenutav putka ja varjualune, kuid maapind künklik. Udupilved uitavad puude vahel.
Proovin kõige otsemana tunduvat rada mööda minna, aga seal on pool mäge ära kaevatud ja raja algust võimatu leida. Seda ka eile õhtul kohatud mees kurtis, et teed on metsatöödega ära lõhutud.
Lähen siis gps-i salvestatud jälje järgi, mille ääres peaks kaarti uskudes lausa kaks laagripaika olema. Üks ongi, veidra paisjärve kaldal. Varjualusega laud ja puha. Kohe kõrval on maja ja värav blokeerib edasise raja. Imelik. Lähen läbi, koer majaukse kõrval haugatab laisalt, aga inimesi pole näha. Teine laagripaik on kipakas onn keset lehmi.
Edasi on silt. Kui pika ukrainakeelse teksti võiks jätta tähelepanuta, siis punases ringis mahatõmmatud inimene ei jäta kaksipidi arusaamise võimalust. Mingit sorti keeluala. Lilli ei tohi korjata. Kaardil polnud see kuidagi tähistatud, vastupidi, tegemist on “soovitatud rajaga”. Pean veidi aru, aga tean ka kohe, et tagasi on üsna pikk maa ja tugev oht alternatiivsel, punaste märkidega rajal vihma kätte jääda. Võimalus kedagi kohata on ilmselt kaduvväike ja siis on see suurema tõenäosusega teine matkaja kui looduskaitseline patrull. Seega rikun Ukraina Vabariigi seadust ja sisenen keelualasse. Ärge järgi tehke. Kui on vaja minna Bõstrõtsiast Tatarivi, siis peaks kasutama punasega märgitud rada üle Ploska, telkimiskoht on Stolõ kurul.
Mõistlik oleks info keeluala kohta panna juba radade hargnemiskohta, aga see nõuaks ilmselt liiga palju mõttetegevust.
Rada kerkib märjas vaikses metsas ülespoole. Mudas on jala- ja rattajäljed. Keegi on siin hiljuti käinud kas mootorratta või jämedate rehvidega jalgrattaga. Olen pidevalt valvel, kas kuulen hääli, aga kostab ainult käblikut ja metsvinti, vist ka pöialpoissi. Isegi tuult pole. Raja ääres on paar lõkke tegemiseks kasutatud kohta. Kas on keeluala väga uus või ei pea kohalikud seda miskikski.
Kui metsaosa lõpeb, algab mägimännik. Siin on eriti tihe mänd ja ükski pilt ei anna pugemise meeleheitlikust adekvaatselt edasi. Mul on männipugemises praeguseks raudselt vähemalt sinine vöö. Mände on pikalt ja paksult. Isegi kukkuda poleks siin ruumi.
Mändide järel on kivilahmakad. Neid paistab terve järsu mäeharja ulatuses, mis tuleb mitme tipu kaudu läbida. Hari ongi kõige lamedam koht, mõlemal pool seda paistab järsk allaminek. Ega see meeldiv maastik ei ole. Lahtised suured kivid, üle mille end kohati käte abil vinnata. Aega kulub kõvasti ja harja teine ots tuleb väga vaevaliselt lähemale. Oluliselt kiiremini tuleb lähemale pilv. Tean, et kivid muutuvad märjaga libedaks, aga kiirustamine pole tervisele kasulik. Kui tibutama hakkab, tõmban vihmariided peale ja jätkan, kuniks kivid veel kuivad. Ega mul palju valikut pole. Vihm jääb järgi. Peale paari putuka sumina ja minu jalgade astumise kividel pole kuulda ühtki heli. Kõige kõrgemasse, Dovbušanka (1775 m) tippu tundub täiesti ebavajalik ronida, aga see on ainus tee alla. Ei suuda kokku lugeda, mitu korda ma kahetsen, et täna teist rada pidi ei läinud.
Laskumine on hirmus järsk ja üsna tähistamata. Märkan paari kivikangrut ja Islandi kogemus on õpetanud nägema jalajälgi kividel. Mände on siinpool õnneks hästi vähe, kohe algab meeldiv kuusik. Hakkab müristama.
Jõgi, mille ääres on mulle lubatud maalilist aasa, pole enam kaugel, aga endiselt on maapind väga kaldu ja edasiminek aeglane.
Ühtäkki on põõsa taga inimesed. Ma ei tea, kas olen juba keelualast väljas, ühtki silti pole olnud. Kaks seljakottidega matkajat. Ütleme mokaaotsast tere. Võibolla kardavad ka nemad patrulli.
Lubatud aasast pole haisugi, vähemalt mitte seal, kus kaardile on joonistatud telkimiskoha märk. Samas on keegi ka varem õnge läinud ja umbes märgitud kohas hiljuti telkinud, millele viitavad värsked küljealuse pehmenduseks kogutud kuuseoksad. Jään ka siis siia, sest kohal pole viga.
Kiire pesu jões ja telki peitu. Mürin läheneb. Jään tukkuma ja kui ärkan, ei saagi aru, kas magasin äikese maha või vajus teine lihtsalt kuhugi ära.
Kihulasi siin miskipärast pole ja ka muid putukaid on vähe. Mööda telgiseina jookseb koibik.
Kõnnitud 16,7 km.