Hommikul on mets
endiselt hämar, aga peagi hakkab päike läkitama siia-sinna viltusi kiiri.
Aas osutub siiski
olema päris lähedal ja seal oleks päike hommikul telki kuivatanud. Aga mis
siis, metsas oli ka tore. Teiselt poolt udu tulevad kolm meesmatkajat. Enne
mäkkeminekut sööb kari hobuseid omatahtsi rohtu, kellad kaelas. Nemad siis
õhtul kolistasidki. Taevas on nüüd pilvitu.
Suund Moloda mäele (1724 m), taustaks algul viltune päike, hiljem sinised kihilised mäed. Enne tippu tavaks olev mägimännitihnik on märg ja kohe olen siis ka mina märg. Niipalju siis lootusest seljakoti küljes pesu kuivatada. Pean tipus lehviva Ukraina lipu all piknikku ja tuulutan jalgu. Ees kõrgub Hrofa mägi (1748 m), suur ja hirmus. Ja tundub väga kaugel. Selle otsa tuleb järgmisena ronida. Pilv mässib end parajasti ümber tema. Saan just kõik kokku pakitud, kui nähtavale ilmub noormees, seejärel veel üks ja üks neiu. Käivad tihti siinsetes mägedes, avaldavad soovi telefoninumbreid vahetada. Lubavad, et kui täna üldse äikest tuleb, siis väga vähe, ja et mu plaanitud ööbimiskohas on vesi. Ja et Hrofa otsas saab lõbus olema. Tõepoolest. Juhatavad ka teel alla allikat, aga seda ma siiski üles ei leia.
Alla läheb algul kiiresti, siis väga järsult. Vastu tuleb kolm higistavat inimest. Mida edasi, seda rohkem vett voolab rajal, lõpuks ma ei saa enam hästi aru, kas see on ikka rada või juba oja. Ojarajal elavad konnad ja sisalikud. Paar korda kaotan ka rajamärgid silmist ja enne Moloda jõega kohtumist ragistan läbi võpsiku. Seal on rada, aga seda pole kaua käidud.
Jõe ääres on kruusatee, mis on vahelduseks väga mugav kõndida. Kohtun jõkke suubuva ojaga ja teen selle ääres enese- ja sokipesupeatuse. Panen jalad külma vette, kindlasti kasulik sellise palavaga. Olen mäest alla tulles ühe paari sokke suutnud käes lehvitades ära kuivatada ja nüüd saab jalga kuivad sokid. Väga mõnus.
Tuleb veidi mööda kruusateed minna kuni Hrofa otsa mineva raja alguseni. Minu ja mäe vahel on jõgi. Eeldan, et rajaalguse juures on sild. Silda pole. Saaks minna paljajalu, aga tean varasemast kogemusest, et paljajalu on jõekividel libe ja valus. Eemaldan siis püksid, sokid ja sisetallad. Oeh. Niipalju siis kuivadest jalgadest.
Üles suunduv rada muutub kiirelt ojaks. Jalad saavad veel märjemaks. Ojast pääsemiseks ragistan läbi tihniku ja leian sealt suuri mustikaid. Abiks ikka. Jälitan oja, ilmselt on see mingitest tingimustes ikka rada. Märke samas ei paista. Viimaks oja lõpeb, tee ääres on nüüd kelmikad samblased mättad. Võibolla keegi karusammal. Kostab pirrutiku-hoiatust. Rada on järsk. Teen mitu jalatuulutuspeatust, muidu tekivad mul varsti kaevikujalad. Huilgan, kui näen lõpuks üht rajamärki ja tüki aja pärast teist.
Paremale ilmub kinnikasvanud järv, ilmselt Hrofetskõi tiik, mida internetist näpatud rajakirjeldus lubas. Mõtleks, ma olengi suutnud üksikuid radasid kokku nõeludes selle sihikule võetud marsruudi taasluua. Info netilehel koosnes nimelt mäetippude ja aasade nimedest ja paarilauselisest päevakirjeldusest.
Hakkab vulisema igal pool, ka jalge all. Nõgesed ja takjad ja keegi rabarberilaadne üle pea. Muidugi saavad jalad veel märjemaks. Kui veelõbustus lõpeb, jätkub järsk tõus.
Rada hargneb. Paremale lubab silt Plistse turistionni, kuhu ma ju õigupoolest teel olengi. Aga 7,7 km ja 3,5 tundi kõlab veidi kahtlaselt. Kell hakkab neli saama. Lähen veidi rada pidi, aga see on väga sammaldunud ja pole kaua käigus olnud. Selle asemel, et lõigata mäe otsa mineva rajani, suundub eemale, ilmselt läheb ümber mäe. Tagasi, algne plaan. Veidi maa pärast on ka siin onn. Noormees väljub, tervitab ja läheb sisse tagasi. Ma väänan sokke, söön veidi ja uurin silte. Siit saab Plistsesse 2,5 tunniga ümber mäe ja kahe tunniga üle mäe. Mägi, nagu öeldud, on järsk. Võtan raskema variandi ja liigun puhkides ülespoole, aeg-ajalt end puujuurikatest edasi vinnates. Siin on tõesti lõbus. Mäel elab must uss, kes peab mind suureks ja ohtlikuks loomaks. Viimane ots on käpuli kividel ja siis olen kohal. Mitmeid kivitorne on ehitatud, vaated vägevad, päike paistab ja kuivatab varbaid.
Nüüd on mulle lubatud, et poole tunniga jõuab alla, aga mööda lahtist kiviklibu läheb mul kauem. Vahepeal on, oh üllatust, veidi vesine.
Majakese juures on neiu ja noormees ja on vesi. Panen telgi eemale päikeselaiku ja hakkan varsti kõminat kuulma. Pilv kerkib, kerkib ja kaob kuhugi ära. Kui olen söönud, hambad pesnud ja putukate eest telki põgenenud, toob noormees mulle hunniku grillitud vorsti. Nad tahtsid mind kostitada. Olen sõnatu.
Kõnnitud 19,8 km.
Suund Moloda mäele (1724 m), taustaks algul viltune päike, hiljem sinised kihilised mäed. Enne tippu tavaks olev mägimännitihnik on märg ja kohe olen siis ka mina märg. Niipalju siis lootusest seljakoti küljes pesu kuivatada. Pean tipus lehviva Ukraina lipu all piknikku ja tuulutan jalgu. Ees kõrgub Hrofa mägi (1748 m), suur ja hirmus. Ja tundub väga kaugel. Selle otsa tuleb järgmisena ronida. Pilv mässib end parajasti ümber tema. Saan just kõik kokku pakitud, kui nähtavale ilmub noormees, seejärel veel üks ja üks neiu. Käivad tihti siinsetes mägedes, avaldavad soovi telefoninumbreid vahetada. Lubavad, et kui täna üldse äikest tuleb, siis väga vähe, ja et mu plaanitud ööbimiskohas on vesi. Ja et Hrofa otsas saab lõbus olema. Tõepoolest. Juhatavad ka teel alla allikat, aga seda ma siiski üles ei leia.
Alla läheb algul kiiresti, siis väga järsult. Vastu tuleb kolm higistavat inimest. Mida edasi, seda rohkem vett voolab rajal, lõpuks ma ei saa enam hästi aru, kas see on ikka rada või juba oja. Ojarajal elavad konnad ja sisalikud. Paar korda kaotan ka rajamärgid silmist ja enne Moloda jõega kohtumist ragistan läbi võpsiku. Seal on rada, aga seda pole kaua käidud.
Jõe ääres on kruusatee, mis on vahelduseks väga mugav kõndida. Kohtun jõkke suubuva ojaga ja teen selle ääres enese- ja sokipesupeatuse. Panen jalad külma vette, kindlasti kasulik sellise palavaga. Olen mäest alla tulles ühe paari sokke suutnud käes lehvitades ära kuivatada ja nüüd saab jalga kuivad sokid. Väga mõnus.
Tuleb veidi mööda kruusateed minna kuni Hrofa otsa mineva raja alguseni. Minu ja mäe vahel on jõgi. Eeldan, et rajaalguse juures on sild. Silda pole. Saaks minna paljajalu, aga tean varasemast kogemusest, et paljajalu on jõekividel libe ja valus. Eemaldan siis püksid, sokid ja sisetallad. Oeh. Niipalju siis kuivadest jalgadest.
Üles suunduv rada muutub kiirelt ojaks. Jalad saavad veel märjemaks. Ojast pääsemiseks ragistan läbi tihniku ja leian sealt suuri mustikaid. Abiks ikka. Jälitan oja, ilmselt on see mingitest tingimustes ikka rada. Märke samas ei paista. Viimaks oja lõpeb, tee ääres on nüüd kelmikad samblased mättad. Võibolla keegi karusammal. Kostab pirrutiku-hoiatust. Rada on järsk. Teen mitu jalatuulutuspeatust, muidu tekivad mul varsti kaevikujalad. Huilgan, kui näen lõpuks üht rajamärki ja tüki aja pärast teist.
Paremale ilmub kinnikasvanud järv, ilmselt Hrofetskõi tiik, mida internetist näpatud rajakirjeldus lubas. Mõtleks, ma olengi suutnud üksikuid radasid kokku nõeludes selle sihikule võetud marsruudi taasluua. Info netilehel koosnes nimelt mäetippude ja aasade nimedest ja paarilauselisest päevakirjeldusest.
Hakkab vulisema igal pool, ka jalge all. Nõgesed ja takjad ja keegi rabarberilaadne üle pea. Muidugi saavad jalad veel märjemaks. Kui veelõbustus lõpeb, jätkub järsk tõus.
Rada hargneb. Paremale lubab silt Plistse turistionni, kuhu ma ju õigupoolest teel olengi. Aga 7,7 km ja 3,5 tundi kõlab veidi kahtlaselt. Kell hakkab neli saama. Lähen veidi rada pidi, aga see on väga sammaldunud ja pole kaua käigus olnud. Selle asemel, et lõigata mäe otsa mineva rajani, suundub eemale, ilmselt läheb ümber mäe. Tagasi, algne plaan. Veidi maa pärast on ka siin onn. Noormees väljub, tervitab ja läheb sisse tagasi. Ma väänan sokke, söön veidi ja uurin silte. Siit saab Plistsesse 2,5 tunniga ümber mäe ja kahe tunniga üle mäe. Mägi, nagu öeldud, on järsk. Võtan raskema variandi ja liigun puhkides ülespoole, aeg-ajalt end puujuurikatest edasi vinnates. Siin on tõesti lõbus. Mäel elab must uss, kes peab mind suureks ja ohtlikuks loomaks. Viimane ots on käpuli kividel ja siis olen kohal. Mitmeid kivitorne on ehitatud, vaated vägevad, päike paistab ja kuivatab varbaid.
Nüüd on mulle lubatud, et poole tunniga jõuab alla, aga mööda lahtist kiviklibu läheb mul kauem. Vahepeal on, oh üllatust, veidi vesine.
Majakese juures on neiu ja noormees ja on vesi. Panen telgi eemale päikeselaiku ja hakkan varsti kõminat kuulma. Pilv kerkib, kerkib ja kaob kuhugi ära. Kui olen söönud, hambad pesnud ja putukate eest telki põgenenud, toob noormees mulle hunniku grillitud vorsti. Nad tahtsid mind kostitada. Olen sõnatu.
Kõnnitud 19,8 km.
Lisa kommentaar