Piletikassas pole kedagi ega paista ka karpi, kuhu raha panna. Jah, Sõneviri järve vaatamine on tasuline, maksab 30 grivnat. Jalutan siis tasuta edasi. Tuleb vastu jalgrattur. Tee järveni on asfalteeritud ja selle kõrval vuliseb vesi.
Järv on pisem kui mulle piltide järgi tundus. Peegelsile.
Vastaskaldal telgib keegi. Teen ringi ümber. Kohtan üht paarikest, rähni ja
oravat. Puude otsast on kosta metsvinti, punarinda ja väike-lehelindu. Järv on
mõistagi ilus, aga minu maitse jaoks natuke liiga palju prügi ja natuke liiga
palju inimtekkelisi objekte. Prügiga küll tegeletakse, sest trassil on mitu
prügikasti, aga mitte kogu praht ei ole leidnud neisse teed. On silt, et järves
ei tohi ujuda, aga pole öeldud, et sinna ei võiks prügi loopida, miska on seda
siis tehtud. Mõned kännud ja piknikulauad on täissoditud ja imelike puuslike
sisse telkija kõrval on topitud münte. Puuslike juures on tohutu parv konnakulleseid,
kelle vahel sähvivad väikesed kalad, ja üks suur kärnkonn. Kullestel on
tagumised jalad juba olemas. Kulleseparv on lahe. Järve suubub mitu oja ja
kirjade järgi kõlbab neist juua.
Kui taas putkanduse juurde jõuan, käib seal
askeldamine ja muusika on mängima pandud. Hoolimata kesisest hommikusöögist ei
suuda ma end siiski veel sundida šašlõkki sööma ja lähen vaatan veidi rada, mis
peaks kaugema tiiruga ümber järve mäe otsa minema. Sildid näitavad mitut mäetippu,
kõige lähemani on kuus kilomeetrit. Võtan selleni viiva raja, kuigi ega ma nii
kaugele ei kavatsegi minna. Märgistus on korralik, rada hästi sisse tallatud ja
mets muhedalt hämar. On sammaldunud puid, kände ja üks must orav. Tema ei ole sammaldunud.
Mudas on mõned metsseajäljed, muud jäljed on inimeste ja sõidukite omad.
Kavatsen minna esimese kohani, kus on vaade, aga
puud on nii kõrged, et vaade läheb kogu aeg eest ära. Jõuan raiesmikule, kust
paistab mööda mäekülge üles minev tee ja sealt võiks vaadet olla küll. Rada on
järsk, aga vaadet on. On ka karikakraid, kellukaid ja igat sorti sumisejaid. Seal
päikese käes hakkab ka kiiresti palav. Pildistan vaate ära ja tulen alla. Nüüd
võiks juba süüa küll.
Mets on endiselt mõnus varjuline. Radade hargemiskohal
tulevad järve suunast kilekottidega inimesed.
Järve ääres on suveniirilauad üles pandud ja turistid
liikvel. Leian varjulise laua ja proovin mõned tundmatute nimedega toidud.
Maitsevad head. Vaade on kohalevoorivatele inimestele, kellest suur osa kohe suveniiridesse
takerdub. Sõnevir on Ukraina kõige suurem mägijärv ja seda peetakse kõige
ilusamaks järveks, sellest ka massiline külastamine.
Võrdluseks Kati ülestähendus 29. augustist 1976:
„Kui olime asjad kokku pakkinud, sõitsime Sineviri. Tõusime ka siis selle 2 km
koos venelaste karjaga, kes tee peal igat seent kepiga sorkisid. Kogu tee üles
voolas kord ühel, kord teisel pool teed mägijõeke. Järv oli tõesti ilus, ainult
kaldad olid väga koristamata ja igal pool oli venelasi.“ Sellest tuleb meelde,
et bussifilmis sorgiti ka seeni keppidega. Võibolla on see neil miski rahvuslik
meelelahutus.
Pärast 13,6 kilomeetrit tagasi hotellis, keeran
kõigepealt magama. Kolmepäevase ühistranspordi mõju ei ole ilmselt veel üle
läinud. Näen unes aktiivset tegevust, mis võib olla tingitud akna all
toimuvatest ehitustöödest. Imeliku ehitustandri ja prügihunnikute ette püstitatakse
aeda. Aed saab veidi kipakas, aga varjab jalutaja eest prügi ära küll. Ka aias olevates
majakestes kopsitakse ja pühitakse. Askeldab seltskond noori, kes tundub
püüdvat sellest elamisväärset kohta teha. Aknad ja radiaatorid on näiteks
täitsa uued.
Tuleb korraldada transport homseks Mõslivkasse,
kust algab jalutuskäik. Mihhailo tellib mulle hommikuks takso Mizhhir’yasse ja
sealt läheb buss edasi. See tähendab tunduvalt hilisemat algust kui mulle
meeldiks, aga vast ei ole hullu.
Müristab, mis mägedes mõjuvalt vastu kajab, ja
hakkab sadama. Kui sadu järgi jääb, siis mäed auravad.
Mägedevahelisse internetti mul erilist usku
pole, mis tähendab, et ilmun uuesti eetrisse umbes üheksa päeva pärast Tatarivis.
Kommentaarid
Lisa kommentaar