Voodis on ikka parem
magada kui bussis.
Korjan end vara kokku,
aga ikka hakkab kohe palav.
Söögikohtades harrastatakse siin isegi kohapeal tarbimiseks papptopse ja plastnõusid. Mitte küll õnneks igal pool. See-eest on siin päris kobedad rattateed.
Saavutan raudteejaamas pileti Volovetsi. Valida on odavamate ja kallimate magamisvagunite vahel. Konditsioneeri pole. Kupees on juba magavaid inimesi, õnneks ei pea ülemisele korrusele ronima. Bussireisija märkmed asenduvad nüüd korraks rongireisija märkmetega.
Kupees on hämar, näen uksepraost kitsast riba Ukrainat nagu filmiks keegi püstise telefoniga. Naaberkupee sõdurid käivad aeg-ajalt valguse ees seismas, kui on arutelu meedikutest lõpetanud. Aknakate on alla tõmmatud, päike on sealtpoolt. Lühikestes teksades palja ülakehaga noormees ajab end püsti, muretseb, et lugemiseks on pime ja tõmbab aknakatte veidi üles. Näen nüüd Ukrainast ka teistpidist riba. Raamatuga peab kokkuhoidlik olema, see hakkab juba läbi saama. Ainult kaks on veel ja need on poole õhemad.
Noormees vastaskoikust rullib lõpuks aknakatte üles ja sealt paistavad nüüd mäed ja orud, nende vahel külad, küngaste otsas plekist kuplitega puukirikud, kirikutest veel kõrgemal elektripostid. Külad on ilusad, lilledega, võibolla sellest, et siin pidavat naised kõik tööd ära tegema. Hein on rõukudes, aga rõugud on teistsugused kui meil. Kõrged ja kitsad, terava tipuga, keskel pikk tokk. Kas see on kuhjavai? Igal pool on näha suure valge õisikuga putki. Võibolla Sosnovski karu omad.
Raudteeülesõidukohtades on putkad ja putkade ees seisavad punaste pulkadega naisterahvad. Need raudteeputkades elavad naisterahvad peaks olema Ukraina panus maailma kultuuripärandisse.
Vastasnoormehe miniatuurne abikaasa ronib ülevalt korruselt alla. Nad elavad Volovetsis. Uurivad, kuhu lähen, ja räägivad midagi täna aset leidvatest pidustustest. Ega ma küll suurt sotti ei saa, mis pidu on ja kus.
Reisisaatja tuleb hoiatama, et kohe sõidame läbi tunneli ja siis on üks peatus ja pärast seda on Volovets. Need ukrainlased paistavad üsna sõbralikud inimesed olevat.
Volovetsis ei hakka busse silma, mistõttu lähen küsin suveniiriputka tädilt juhatust. Bussijaam on väga kaugel, teatab tädi ja vaatab mind hukkamõistvalt. On siiski nõus juhatama. Sinna on tõesti oma 300 meetrit. Peatänaval toimub värviliste nägudega inimeste rongkäik. Näevad välja nagu kagu-aasialased pärast uue aasta vastuvõttu, aga õnneks ei loobi kedagi millegagi. Ilmselt need ongi need pidustused. Järgmisel tänavanurgal aitab omaleiutatud sõna “avtobusna stantsija” mind taas õigele rajale. Tegelikult on vist ikka “avtostantsija”.
Tee ääres on putka, pisike buss ja ootavad inimesed. Putkas peitub energiline naine, kes selgitab, et Mizhhir’ya buss ei ole mitte see, mis seal seisab, aga kohe tuleb. Srozumilo. Tulebki, selline kas-sellised-on-veel-olemas tüüpi buss. Kõik inimesed võetakse peale, need, kes mahuvad, ja veel mõned lisaks. Õnneks ma tean just nähtud sildilt, et vaja on sõita ainult 37 kilomeetrit. Iga natukese aja tagant hakkab inimesi maha pudenema ja läheb lahedamaks. Saan isegi istuma. Lilledega majad on nüüd hoopis lähemal. Kõrvalistmele toetab end sõdur, higised juuksed mütsi alt paistmas ja kirju vihmavari pisikese seljakoti küljetaskus.
Mizhhir’yas taksosid ei paista. Seda ma kartsin. Bussijaama ukse ees istuvad suurte seljakottidega noored pole kohalikud. Küll aga soovitab piletimüüja minna mul maja teisest otsast välja ja küll ma seal üleval näen. Tõepoolest, veidi ülesmäge seisab kaks minibussi, ühel plafoon katusel. Teises istuvad inimesed. Buss on päevinäinud ja roolis vanamees, kes on veel rohkem päevi näinud. Sõidavad Sõneviri ja on nõus mind vähemalt sinnani kaasa võtma. Vanamees lubab, et sealt saab ka kuidagi edasi. Sõneviri järv on samanimelisest külast nimelt üsna kaugel ja mõned kilomeetrid eemal ka järgmisest, Sõnevirska Polyana külast. Jõurates venib buss mäkke, ise lõhnab tolmu ja heitgaaside järele. Levi enam pole, seega jääb tänane kohtuistung kuulamata, aga see näritud buss oleks ka ääretult veider koht, kust istungil osaleda. Kui kõik teised on maha läinud, lubab vanamees mind 350 grivna eest ise ära viia. Kogu sõit 350 siis. Tegevat mulle sellega tohutu allahindluse. Arvestades, et kaks aastat tagasi maksis analoogne sõit 200-300 grivnat, olen sellega rahul. Ja arvestades, et edasi püüab ta mulle oma teenuseid ka järgmisteks päevadeks maha ärida, ei olnud allahindlus ilmselt kuigi märgatav.
Järve äärde suunduva raja algusse on tekkinud turistiküla. Püüan öömajaga telefoni teel suheldes saada aru, kuhu suunas peaks minema. Kirjeldan, mida näen, kasutades ära peaaegu kõik mulle teadaolevad ukrainakeelsed sõnad. Lõpuks lähen küsin pingil istuvate külameeste käest. Nemad teavad, kuhu minna.
Öömajas on Mihhailo. Näitab tuba ja tassib mu koti üles. Akna all seistes saab kaardiga maksta. Veidi aja pärast toob Mihhailo mulle järele leti peale ununenud tahvli. Väsinud rõdult on vaade ehitusplatsile, aga kohe maja kõrval seisavad pilvedeni ulatuvad kuused. Ühesõnaga päris nii kole ei ole nagu Kati kirjeldus aastast 1976: “Lõpuks jõudsime Sineviri turismibaasi. Seal oli registraator juba ära läinud ning üldse oli see üks kole ja räpane koht.“ Samas rõdu ja koridoride järgi otsustades võiks seesama asutus olla küll.
Lähen uitan midagi süüa. Deruni on kusagilt proovimisväärsena meelde jäänud. Kartulipannkoogid, väga head. Premeerin end õllega, mis on pruulitud kusagil Ukrainas, ja mida juuakse nüüd suure puust karu taga, kitšimaiguliste ehitiste vahel ja agressiivselt vuliseva mägioja kaldal. Need ojad paistavad lihtsalt ületatavad. Suudan panna vastu kiusatusele mäest üles puude vahele ronida ja istun hoopis niisama oja kaldal ja kujutan ette, kuidas ma istun niimoodi paari päeva pärast ilma busside ja mootorratasteta, ümberringi ainult karud ja need vertikaalsed mäed.
Söögikohtades harrastatakse siin isegi kohapeal tarbimiseks papptopse ja plastnõusid. Mitte küll õnneks igal pool. See-eest on siin päris kobedad rattateed.
Saavutan raudteejaamas pileti Volovetsi. Valida on odavamate ja kallimate magamisvagunite vahel. Konditsioneeri pole. Kupees on juba magavaid inimesi, õnneks ei pea ülemisele korrusele ronima. Bussireisija märkmed asenduvad nüüd korraks rongireisija märkmetega.
Kupees on hämar, näen uksepraost kitsast riba Ukrainat nagu filmiks keegi püstise telefoniga. Naaberkupee sõdurid käivad aeg-ajalt valguse ees seismas, kui on arutelu meedikutest lõpetanud. Aknakate on alla tõmmatud, päike on sealtpoolt. Lühikestes teksades palja ülakehaga noormees ajab end püsti, muretseb, et lugemiseks on pime ja tõmbab aknakatte veidi üles. Näen nüüd Ukrainast ka teistpidist riba. Raamatuga peab kokkuhoidlik olema, see hakkab juba läbi saama. Ainult kaks on veel ja need on poole õhemad.
Noormees vastaskoikust rullib lõpuks aknakatte üles ja sealt paistavad nüüd mäed ja orud, nende vahel külad, küngaste otsas plekist kuplitega puukirikud, kirikutest veel kõrgemal elektripostid. Külad on ilusad, lilledega, võibolla sellest, et siin pidavat naised kõik tööd ära tegema. Hein on rõukudes, aga rõugud on teistsugused kui meil. Kõrged ja kitsad, terava tipuga, keskel pikk tokk. Kas see on kuhjavai? Igal pool on näha suure valge õisikuga putki. Võibolla Sosnovski karu omad.
Raudteeülesõidukohtades on putkad ja putkade ees seisavad punaste pulkadega naisterahvad. Need raudteeputkades elavad naisterahvad peaks olema Ukraina panus maailma kultuuripärandisse.
Vastasnoormehe miniatuurne abikaasa ronib ülevalt korruselt alla. Nad elavad Volovetsis. Uurivad, kuhu lähen, ja räägivad midagi täna aset leidvatest pidustustest. Ega ma küll suurt sotti ei saa, mis pidu on ja kus.
Reisisaatja tuleb hoiatama, et kohe sõidame läbi tunneli ja siis on üks peatus ja pärast seda on Volovets. Need ukrainlased paistavad üsna sõbralikud inimesed olevat.
Volovetsis ei hakka busse silma, mistõttu lähen küsin suveniiriputka tädilt juhatust. Bussijaam on väga kaugel, teatab tädi ja vaatab mind hukkamõistvalt. On siiski nõus juhatama. Sinna on tõesti oma 300 meetrit. Peatänaval toimub värviliste nägudega inimeste rongkäik. Näevad välja nagu kagu-aasialased pärast uue aasta vastuvõttu, aga õnneks ei loobi kedagi millegagi. Ilmselt need ongi need pidustused. Järgmisel tänavanurgal aitab omaleiutatud sõna “avtobusna stantsija” mind taas õigele rajale. Tegelikult on vist ikka “avtostantsija”.
Tee ääres on putka, pisike buss ja ootavad inimesed. Putkas peitub energiline naine, kes selgitab, et Mizhhir’ya buss ei ole mitte see, mis seal seisab, aga kohe tuleb. Srozumilo. Tulebki, selline kas-sellised-on-veel-olemas tüüpi buss. Kõik inimesed võetakse peale, need, kes mahuvad, ja veel mõned lisaks. Õnneks ma tean just nähtud sildilt, et vaja on sõita ainult 37 kilomeetrit. Iga natukese aja tagant hakkab inimesi maha pudenema ja läheb lahedamaks. Saan isegi istuma. Lilledega majad on nüüd hoopis lähemal. Kõrvalistmele toetab end sõdur, higised juuksed mütsi alt paistmas ja kirju vihmavari pisikese seljakoti küljetaskus.
Mizhhir’yas taksosid ei paista. Seda ma kartsin. Bussijaama ukse ees istuvad suurte seljakottidega noored pole kohalikud. Küll aga soovitab piletimüüja minna mul maja teisest otsast välja ja küll ma seal üleval näen. Tõepoolest, veidi ülesmäge seisab kaks minibussi, ühel plafoon katusel. Teises istuvad inimesed. Buss on päevinäinud ja roolis vanamees, kes on veel rohkem päevi näinud. Sõidavad Sõneviri ja on nõus mind vähemalt sinnani kaasa võtma. Vanamees lubab, et sealt saab ka kuidagi edasi. Sõneviri järv on samanimelisest külast nimelt üsna kaugel ja mõned kilomeetrid eemal ka järgmisest, Sõnevirska Polyana külast. Jõurates venib buss mäkke, ise lõhnab tolmu ja heitgaaside järele. Levi enam pole, seega jääb tänane kohtuistung kuulamata, aga see näritud buss oleks ka ääretult veider koht, kust istungil osaleda. Kui kõik teised on maha läinud, lubab vanamees mind 350 grivna eest ise ära viia. Kogu sõit 350 siis. Tegevat mulle sellega tohutu allahindluse. Arvestades, et kaks aastat tagasi maksis analoogne sõit 200-300 grivnat, olen sellega rahul. Ja arvestades, et edasi püüab ta mulle oma teenuseid ka järgmisteks päevadeks maha ärida, ei olnud allahindlus ilmselt kuigi märgatav.
Järve äärde suunduva raja algusse on tekkinud turistiküla. Püüan öömajaga telefoni teel suheldes saada aru, kuhu suunas peaks minema. Kirjeldan, mida näen, kasutades ära peaaegu kõik mulle teadaolevad ukrainakeelsed sõnad. Lõpuks lähen küsin pingil istuvate külameeste käest. Nemad teavad, kuhu minna.
Öömajas on Mihhailo. Näitab tuba ja tassib mu koti üles. Akna all seistes saab kaardiga maksta. Veidi aja pärast toob Mihhailo mulle järele leti peale ununenud tahvli. Väsinud rõdult on vaade ehitusplatsile, aga kohe maja kõrval seisavad pilvedeni ulatuvad kuused. Ühesõnaga päris nii kole ei ole nagu Kati kirjeldus aastast 1976: “Lõpuks jõudsime Sineviri turismibaasi. Seal oli registraator juba ära läinud ning üldse oli see üks kole ja räpane koht.“ Samas rõdu ja koridoride järgi otsustades võiks seesama asutus olla küll.
Lähen uitan midagi süüa. Deruni on kusagilt proovimisväärsena meelde jäänud. Kartulipannkoogid, väga head. Premeerin end õllega, mis on pruulitud kusagil Ukrainas, ja mida juuakse nüüd suure puust karu taga, kitšimaiguliste ehitiste vahel ja agressiivselt vuliseva mägioja kaldal. Need ojad paistavad lihtsalt ületatavad. Suudan panna vastu kiusatusele mäest üles puude vahele ronida ja istun hoopis niisama oja kaldal ja kujutan ette, kuidas ma istun niimoodi paari päeva pärast ilma busside ja mootorratasteta, ümberringi ainult karud ja need vertikaalsed mäed.
Kommentaarid
Lisa kommentaar