Hommikuks on perenaine sulanud ja räägib
püüdlikult vene keelt, mida ta eile ei osanud.
Mina räägin püüdlikult ukraina keelt vastu. Viskab
kiirelt valmis omleti.
Jätan koti hoiule ja lähen luurele. Mul on mõningad internetiandmed, kus maja nr 53 võiks asuda. Mõnel majal on number, aga kogu süsteem arusaamatu. Nii paaris- kui ka paaritud numbrid asuvad vabalt mõlemal pool teed. 71 on kõrvuti 120ga. 53 on üks väheseid, millel on number! Tegeletakse juurdeehitusega, maja näeb välja nagu lapitekk.
Rahulolevalt jalutan raudteejaama, aga kassal on kolmapäeviti puhkepäev. Kaks jaamahoones ööbinud kutti juhendavad, kuidas netist piletit osta, mis mul Lvivis ei õnnestunud, aga nüüd pärast mõningat pusimist toimib.
Võtan koti hoiult ja pargin end Tsõpasse. Teine hommikusöök, kosmonaudi oma. Võibolla tähistamaks moodsate orjapidajate lendu kosmosesse. Mõned kohvid ja raamatulugemine. Tahvlis on raamat tuulest, mees käib mööda tuuleradu.
Vihmavahet kasutades kolin ringi raudteejaama ja tiksun seal edasi. Mägede kohal on sünkhallid pilved. Mõne aja pärast saabub kahe lapse ja koeraga perekond ja hea on, et saabub. Nemad järeldavad vastassuunas sõitva rongi järgi, et meie rong jääb kaks tundi hiljaks. Ilmaolud. Mõtleks, kusagil sajab nii palju, et rong ei püsi rööbastel. Hilinemine võtab siiski umbes kolmveerand tundi. Rongi saba suunas joostes küsin oma vaguni järele. See on kaugel. Ah, roni peale, hüüab vagunisaatja ja rong juba liigubki. Kolistan läbi tamburite oma kohale. Vau. Kupee on tühi ja üleni minu päralt.
Karpaadid on võrreldes kahe nädala taguse rongisõiduga muutunud. Päikeses särava maastiku asemel on mornid mäed hallisäbrulise taeva all. Alates Vorokhtast vahutab rongi kõrval Prut, mille piimaga kohvi värvi vesi püüab iseenda alla pugeda. Muidu kristallselge veega jõed on pärast vihma hoopis teist nägu, täis mägedest alla uhutud setteid. Sõidan selg ees tagasi Tatarivi suunas, läbi oma rahamäe-nimelise hotelli tagant. Mäed taanduvad aegamööda ja ühtäkki on maa lapik. Enne Lvivi kerkib kuu ja hilinemine kahaneb veerandile tunnile.
Jätan koti hoiule ja lähen luurele. Mul on mõningad internetiandmed, kus maja nr 53 võiks asuda. Mõnel majal on number, aga kogu süsteem arusaamatu. Nii paaris- kui ka paaritud numbrid asuvad vabalt mõlemal pool teed. 71 on kõrvuti 120ga. 53 on üks väheseid, millel on number! Tegeletakse juurdeehitusega, maja näeb välja nagu lapitekk.
Rahulolevalt jalutan raudteejaama, aga kassal on kolmapäeviti puhkepäev. Kaks jaamahoones ööbinud kutti juhendavad, kuidas netist piletit osta, mis mul Lvivis ei õnnestunud, aga nüüd pärast mõningat pusimist toimib.
Võtan koti hoiult ja pargin end Tsõpasse. Teine hommikusöök, kosmonaudi oma. Võibolla tähistamaks moodsate orjapidajate lendu kosmosesse. Mõned kohvid ja raamatulugemine. Tahvlis on raamat tuulest, mees käib mööda tuuleradu.
Vihmavahet kasutades kolin ringi raudteejaama ja tiksun seal edasi. Mägede kohal on sünkhallid pilved. Mõne aja pärast saabub kahe lapse ja koeraga perekond ja hea on, et saabub. Nemad järeldavad vastassuunas sõitva rongi järgi, et meie rong jääb kaks tundi hiljaks. Ilmaolud. Mõtleks, kusagil sajab nii palju, et rong ei püsi rööbastel. Hilinemine võtab siiski umbes kolmveerand tundi. Rongi saba suunas joostes küsin oma vaguni järele. See on kaugel. Ah, roni peale, hüüab vagunisaatja ja rong juba liigubki. Kolistan läbi tamburite oma kohale. Vau. Kupee on tühi ja üleni minu päralt.
Karpaadid on võrreldes kahe nädala taguse rongisõiduga muutunud. Päikeses särava maastiku asemel on mornid mäed hallisäbrulise taeva all. Alates Vorokhtast vahutab rongi kõrval Prut, mille piimaga kohvi värvi vesi püüab iseenda alla pugeda. Muidu kristallselge veega jõed on pärast vihma hoopis teist nägu, täis mägedest alla uhutud setteid. Sõidan selg ees tagasi Tatarivi suunas, läbi oma rahamäe-nimelise hotelli tagant. Mäed taanduvad aegamööda ja ühtäkki on maa lapik. Enne Lvivi kerkib kuu ja hilinemine kahaneb veerandile tunnile.
Lisa kommentaar