Lviv

Osa linna on nad siin üles kaevanud ja paljudes kohtades on kopp ees. Kõnniteedel istuvad või seisavad inimesed, kes on laotanud maha kauba, mida nad müüvad: marjad, köögiviljad, riided. Arhitektuuris on näha nii Lembergi-aegset hiilgust kui ka nõukogude perioodi räsitust.
Telefon kaotas eile teadmata põhjusel interneti ja püüan mälu järgi vanalinna keskmesse jõuda. Esimese hooga saan pihta Bandera kujule ja siis Püha Jüri katedraalile. Katedraal kõrgub imposantselt sinise taeva taustal. Sees hakkavad pühad isased parasjagu loitsima ja kellasid kolistama. Kuulan seda mõnda aega, sest laul on ilus. Mõned inimesed, kes talitust jälgivad, taovad pidevalt risti ette. Mis süsteem on, sellest täpselt aru ei saa. Mõned lakuvad ka avalikus ruumis esemeid. Ime siis, et siin katk jõudsalt levib.
Teel Potocki paleesse kaldun pidevalt trajektoorilt kõrvale ega jõuagi lõpuks kohale.
Lisaks selgub, et olen mägedes elamisega koroonaasjandusest võõrdunud ja maski hotelli unustanud. Ilma maskita paljudesse kohtadesse, nt raamatupoodi ei lubata. Õnneks leian apteegi. Üht maski ei müüda, ainult peoga. Raamatupoodide inglise- ja venekeelsete raamatute valik koosneb peamiselt kulunud klassikast, midagi põnevat silma ei hakka.
Tiirlen turuväljaku ümber ja jõuan pidevalt samasse kohta jälle tagasi. Istun veidi kohvikus, et võõra wifi abil olukorda parandada. Raamatupoest saadud kaart on nimelt väga lakooniline. Telia krüptiliselt lehelt kasulikku infot ei leia. Seljatan roboti ja pääsen pärisinimese jutule, kes kiirelt lahenduse pakub. Muidu hea lahendus, mille ainus häda on, et see ei tööta. Lõpuks aitab vana tuntud taaskäivitus.
Plaan oli veidi niisama uidata, pildistada ja istuda mõnes kohvikus. Kohvikud ja uitamine on aga internetiga jahmerdamisele kulunud. Enam ei tahagi eriti kuhugi minna. Netiotsinguga ei hakanud midagi väga põnevat silma. Kunstimuuseumi ei tulnud meelde otsida. Botaanikaaed paistab olevat asjassepühendamatutele suletud. Pildistada ka väga midagi ei oska. Tänavad on autosid täis pargitud. Kohad, mis võiks olla kenad nurgatagused, on täissoditud või lõhnavad urineerimise järgi. Tahaks Sašat parafraseerides öelda, et tse prosto mistse! Linnad pole ikka väga minu teema. Nende peamine pluss on see, et siia on koondatud suures koguses toitu ja saab voodis magada. Toit paradoksaalsel kombel kasvab enamasti linnast väljas.
Mis puudutab kohvikuid, siis õpin kiiresti eemale hoidma neist, kus lauas ühekordset topsi pakutakse. Ühekordsed asjad tunduvad siin äärmiselt populaarsed olema. Enamus tänaval nähtavaid maske näiteks, samuti inimeste käes olevad topsid, kui nad jooki kõndides tarbivad. Minu üllatuseks viljeletakse ühekordseid topse aga paljudes kohtades ka kohvikus lauas istudes. Võibolla nad arvavad, et see on moodne. Nagu Aasia inimeste jaoks on plastmasstoolid moodsad. Kui mul on ressurssi raisata ühekordseks kasutamiseks, siis ma olen ju päratult rikas.
Vähene arusaam oma keskkonnamõjust on üks neid nähtusi, mis siin toimivad ajamasinana minevikku. Lisaks üleni männipuidust sisustus. Laulupeo-vihmakeebid igas olukorras. Koledad avalikud hooned. Koledad rongid. Uunikum-bussid. Vene autod. Täissoditud seinad. Liiga vali muusika söögikohtades.
Kindlasti pole Lvivil üldiselt viga midagi, viga on minus. Ma ei tea, mida ma siin teha tahan, ja mulle ei meeldi suured linnad.