Tallinn-Lviv

Viies keeles manitsetakse kogu sõidu vältel maski kandma ja turvavööd kinnitama, aga keegi ei lase end sellest segada. Bussis pakutava meelelahutuse asemel on mul kaasas oma eralõbustus videoistungi jälgimise näol. E-riik. Läti piir on täiesti hüljatud. Välisministeeriumi kodulehel tundus piiriületus dramaatilisem. Sõidan suunas, kust poolteist aastat tagasi vahetult enne piiride sulgemist viimasel hetkel koju putkasin.
Riias kiire bussivahetus. Uues bussis võetakse maskiasja tõsiselt ja turvavöö tuleb ka kinnitada. Bussi täitvatele jõrmidele lõunamaa meestele on seda kõike keeruline selgeks teha. Pileteid, QR-koode ja dokumente kontrollitakse lausa kaks korda. Ilmselt on personalil mingit infot Leedu piiri kohta. Sinnani jõudes jääb buss aga ainult korraks seisma, maske ja koode ei vaata keegi. Ju siis poolakad. Valjuhääldi kaudu edastatavast infost on raske aru saada isegi seda, mis keelt kasutatakse. Arvan end kuulvat fraasi ”Good morning” ja mitu korda sõna ”tualett”.
Bussi vari lamandunud viljapõldudel venib pikemaks. Kõht on tühi. Selja taga asutakse häälekalt sööma. Peatus Panevežyses. Välja tohivad minna ainult need, kes kavatsevad sinna jäädagi. Õnneks selgub, et bussis kehtivad Poola zlotid, mis kodus sahtlis minu jaoks endast lihtsalt värvilisi pabereid kujutasid. Nende eest saab tohutus koguses süüa.
Nii Vilniuse kui ka Kaunase bussijaamade kempsud on kinni. Või noh, Kaunases on kinni terve bussijaam. Leedus pissivad bussijaamades ainult nurgataguste lõhnastajad. Vilniuses tekib mu kõrvalistmele ka tugevalt suitsu ja pohmeluse järele lehkav noormees. Karistuseks ei tea mille eest. Norskab konkurentsitult kõige valjemini terves bussis. Kui kõigest hoolimata kella kolme paiku ärkan, seisame Bialystokis, mis minu teadmiste kohaselt asub Poolas. Mis Poola piiril toimus, ei tea keegi. Öiste Poola heinamaade kohal heljub tihe udu.
Kui Varssavi puude kohal kõrguvad klaastornid teisel pool jõge nähtavale ilmuvad, on juba valge. Selgub, et buss peatub mõlemas bussijaamas, nii selles, kuhu mul pilet on, kui ka selles, kust väljub järgmine buss. Sõidan seega tuimalt järgmisse peatusse, mis võib olla viga. Hambapesuks kempsu pika pusimise peale leian, aga kirjeldusele ”mõnus kohvik” ei vasta siin miski. Muu tsivilisatsioon on kusagil eemal. Võibolla teises jaamas oleks parem olnud. On valida erinevas ebaõdususe astmes putkade vahel. Kohvi siiski saab, aga pistikuid ei ole. Kell on neil ka tund aega taga. Õnneks on mul kaasas päikesepaneel. Kohtuistungite vaatamine nõuab palju särtsu. Bussi oodates lõbustan ennast Ukraina kirjanik Sergi Žadani Depeche Mode’i lugemisega, mis on täis joomist, oksendamist ja permanentse pohhuismi teooriat. Bussijaam tundub selle taustal veel koledam.
Järgmine etapp tuleb kahtlase vene bussifirmaga, mille kohta olid netis seinast-seina arvamused. Ma pole kindel, kas see üldse olemas on. Aga on, dokumente ei kontrollita, koha võib ise valida, kempsu pole, on pistik. Abiks ikka. Loodetavasti sõidame Lvivi suunas. Meelelahutus on ühisekraanil. Moskva kontrollid saadetakse külatehasesse, aga seal on lehmad, redelid, palju karjumist, intriige ja muud segadust. Segastel asjaoludel hakatakse hotelli ehitama ja pannakse see lõpuks põlema. Ilmatu pikk seriaal paistab olevat ja õnnelik lõpplahendus jääb mul nägemata.
Ukraina piiril kontrollitakse dokumente kolm korda ja passitakse iga korra eel ja järel pikalt. Tundub, et olen ainus välismaalane. Kui lõpuks riiki siseneme, helendavad seal kirikud. Täitsa suvalises kohas seisame taas, ligi tund aega. Bussijuhid käivad, kaltsud käes, edasi-tagasi, keegi ei ütle, mis toimib. Lvivi jõuame sellegipoolest veidi plaanitust varem.
Orienteerun hostelisse, saan toa, lähen duši alla ja siis püüan vastuvõtulaua neiult teada saada, kust süüa saab. Ümberkaudsetel tänavatel on kohvikuid, vastab ta guugeltõlke vahendusel. Leian burksikoha, kus seinal mängib jalgpall. Ukraina köögist on kindlasti paremaid näiteid.