6:10 start on siiski ebanormaalselt vara. Eriti arvestades kahte vahelejäänud ööd. Ja kodus pole midagi süüa.
Helsinki. Robert's Coffee on puupüsti täis. Aga sealt saab chai latte'd. Teesklen soomlast ja võitlen omale koha.
Jalutuskäik mööda lennujaama, eesmärgiks raamatupood ja internet. Esimene raamaturiiul jätab kõvasti soovida, aga teisest leiab Karvineni jätti pokkari :) Ja raamatu "Putkimies Pietarista". Ja Budapesti reisijuhi.
Kusagil on kaduma läinud Alexander Kofkin.
Mida ma tean Ungarist? Ferenc Liszt, Bela Bartok, Sandör Petöfi, Pulitzer, pastakas, hologramm, ruubikukuubik. Muud midagi.
Olen teinud kodutöö ja valinud lennujaamast hotelli saamiseks airport shuttle minibussi. Tädi leti taga määrib mulle lisaks edasi-tagasi sõitmisele kaela ka Budapest card'i, millega saab kolm päeva tasuta ühistranspordiga sõita ja muuseumides hinnaalandust. Peale selle saan kaasa linna plaane ja igasugu muud reklaammaterjali. Varajane äratus on muutnud mind protesteerimiseks liiga leplikuks.
ATM annab kahekümnetuhandelisi.
Bussi check-innis võtab suur nahkjopes mees sappa mind koos käputäie soomlaste ja sakslastega. Aknast paistab esialgu tõeline sovjetimaastik: ebamäärase kasutusotstarbega räämas hooned ja õismägi. Kesklinnas läheb asi oluliselt paremaks. Kõik teised pannakse maha raudteejaamas, saan seega rohkem linna näha kui oleks saanud taksoga tulles.
Hotell asub majas, mille uksest sisse minev mees ei tea, et seal hotell peaks olema. Uksetablool tuleb vajutada koodi ja oodata Mariannet või tema kaastöölist. Kuidagi õnnestub mul alati endale organiseerida mingid manuaali ja parooliga kohad... Kaastööline tuleb, viib mind kontorisse ja läbin instruktaaži, kuidas võtmeid ja tuba kasutada. Tuba on stuudio-apartement, mis kõlab kallimalt kui tegelikult on. Täielikult kodumasindatud, esindatud on ka nõudepesumasin, ja suur rõdu siseõue. Kuninga tänaval, Püha Istvani kirik on kiviga visata. Majutusega samal tänaval asub kõik eluks vajalik: kaks 24h toidupoodi, 24h internet, raamatupood ja paar kohvikut.
Orienteerun jõe suunas. Igal pool toimuvad väljakaevamised. Tundub, et peamiselt kaevatakse välja eelmise sajandi tehnovõrke. Ületan vana ja uhke silla, mis inglise keeles on Chain Bridge ja soome keeles Ketjusilta. Meie keeli siis Kettsild? Või rippsild. Jõuan Pestist Budasse, kõige vanemasse Budapesti ossa, kus on kuningapalee, kindlused ja muidugi hulk kirikuid. Teisel kaldal saab lasta ennast funikulööriga üles vinnata. Funikulöör peaks olema maailmas vanuselt teine või midagi taolist.
Vaatan üle Kalamehe bastioni (romantilised Okasroosikese tornid) ja Püha Mattiase kiriku. Kirikusse piletit müüv mees uurib mu päritolu, kiidab selle heaks ja ütleb "aitäh". Kirik on ilus, aga suhteliselt muuseum.
Taamal paistab tume pilv, seega astun sisse Ruszwurmi. Biidermeieri stiilis kohvik kusagilt 19. sajandi algusest. Saab cappuccinot ja Dobose kooki. Kohv tuuakse kahe šokolaadi ja veega.
Väljas on vahepeal vihma sadanud, täpselt nagu oligi plaanitud. Varsti hakkab taas tibutama, aga mitte piisavalt, et mind telefonimuuseumisse peletada. Buda vanalinnas on igal sammul mõni veider muuseum, näiteks telefonimuuseum või apteegimuuseum. Vihm pole siiski turisti sõber, hakkab sadama juba rohkem kui mulle meeldiks. Pärast seda kui olen paar korda oma püksisäärtele astunud, saan aru, miks inimesed on viimasel ajal hakanud sääri saabastesse toppima. Võtan suuna tagasi Pesti. Esialgu varjun Püha Istvani kirikusse. Siin on juba muuseumit vähem kui Mattiase juures. Edasi põgenen vihma eest poodi. Välismaal on alati lihtsam šopata kui kodus, sest Eestis turustatakse millegipärast riideid peamiselt kahte liiki naisinimestele: tibidele ja tädidele. Vihm võib osutuda majanduslikult üsna kulukaks.
Vean ostud hotelli ja vahetan märjad püksid kuivade vastu. Teel soetan ka mõned raamatud Ungari kohta. Otsustan üksiti, et edaspidi kulutan raha ainult toidule, transpordile ja internetile.
Lähen välja õhtusööki jahtima ja tunnen ennast uutes pükstes tõeliselt popi ja noortepärasena. Akadeemilise raamatupoe akna taga ei suuda siiski kiusatusele vastu panna ja astun sisse. Tegemist on tõelise raamatukoi paradiisiga ja veedan seal raamatuid näppides oma kolmveerand tundi. Tundub, et oleks siiski pidanud suurema kohvriga tulema.
Guljaši tarbin lõpuks kodutänaval suure raamaturiiuliga hämaras restoranis. Guljašš on hea ega meenuta põrmugi koolisöökla samanimelist produkti.
Väljakuid tähistatakse siin sõnaga "ter" või "tere". Muus osas küll kuidagi aru ei saa, et me keeleliselt ungarlastega sugulased oleks (szupermarket?).
Jalutuskäik mööda lennujaama, eesmärgiks raamatupood ja internet. Esimene raamaturiiul jätab kõvasti soovida, aga teisest leiab Karvineni jätti pokkari :) Ja raamatu "Putkimies Pietarista". Ja Budapesti reisijuhi.
Kusagil on kaduma läinud Alexander Kofkin.
Mida ma tean Ungarist? Ferenc Liszt, Bela Bartok, Sandör Petöfi, Pulitzer, pastakas, hologramm, ruubikukuubik. Muud midagi.
Olen teinud kodutöö ja valinud lennujaamast hotelli saamiseks airport shuttle minibussi. Tädi leti taga määrib mulle lisaks edasi-tagasi sõitmisele kaela ka Budapest card'i, millega saab kolm päeva tasuta ühistranspordiga sõita ja muuseumides hinnaalandust. Peale selle saan kaasa linna plaane ja igasugu muud reklaammaterjali. Varajane äratus on muutnud mind protesteerimiseks liiga leplikuks.
ATM annab kahekümnetuhandelisi.
Bussi check-innis võtab suur nahkjopes mees sappa mind koos käputäie soomlaste ja sakslastega. Aknast paistab esialgu tõeline sovjetimaastik: ebamäärase kasutusotstarbega räämas hooned ja õismägi. Kesklinnas läheb asi oluliselt paremaks. Kõik teised pannakse maha raudteejaamas, saan seega rohkem linna näha kui oleks saanud taksoga tulles.
Hotell asub majas, mille uksest sisse minev mees ei tea, et seal hotell peaks olema. Uksetablool tuleb vajutada koodi ja oodata Mariannet või tema kaastöölist. Kuidagi õnnestub mul alati endale organiseerida mingid manuaali ja parooliga kohad... Kaastööline tuleb, viib mind kontorisse ja läbin instruktaaži, kuidas võtmeid ja tuba kasutada. Tuba on stuudio-apartement, mis kõlab kallimalt kui tegelikult on. Täielikult kodumasindatud, esindatud on ka nõudepesumasin, ja suur rõdu siseõue. Kuninga tänaval, Püha Istvani kirik on kiviga visata. Majutusega samal tänaval asub kõik eluks vajalik: kaks 24h toidupoodi, 24h internet, raamatupood ja paar kohvikut.
Orienteerun jõe suunas. Igal pool toimuvad väljakaevamised. Tundub, et peamiselt kaevatakse välja eelmise sajandi tehnovõrke. Ületan vana ja uhke silla, mis inglise keeles on Chain Bridge ja soome keeles Ketjusilta. Meie keeli siis Kettsild? Või rippsild. Jõuan Pestist Budasse, kõige vanemasse Budapesti ossa, kus on kuningapalee, kindlused ja muidugi hulk kirikuid. Teisel kaldal saab lasta ennast funikulööriga üles vinnata. Funikulöör peaks olema maailmas vanuselt teine või midagi taolist.
Vaatan üle Kalamehe bastioni (romantilised Okasroosikese tornid) ja Püha Mattiase kiriku. Kirikusse piletit müüv mees uurib mu päritolu, kiidab selle heaks ja ütleb "aitäh". Kirik on ilus, aga suhteliselt muuseum.
Taamal paistab tume pilv, seega astun sisse Ruszwurmi. Biidermeieri stiilis kohvik kusagilt 19. sajandi algusest. Saab cappuccinot ja Dobose kooki. Kohv tuuakse kahe šokolaadi ja veega.
Väljas on vahepeal vihma sadanud, täpselt nagu oligi plaanitud. Varsti hakkab taas tibutama, aga mitte piisavalt, et mind telefonimuuseumisse peletada. Buda vanalinnas on igal sammul mõni veider muuseum, näiteks telefonimuuseum või apteegimuuseum. Vihm pole siiski turisti sõber, hakkab sadama juba rohkem kui mulle meeldiks. Pärast seda kui olen paar korda oma püksisäärtele astunud, saan aru, miks inimesed on viimasel ajal hakanud sääri saabastesse toppima. Võtan suuna tagasi Pesti. Esialgu varjun Püha Istvani kirikusse. Siin on juba muuseumit vähem kui Mattiase juures. Edasi põgenen vihma eest poodi. Välismaal on alati lihtsam šopata kui kodus, sest Eestis turustatakse millegipärast riideid peamiselt kahte liiki naisinimestele: tibidele ja tädidele. Vihm võib osutuda majanduslikult üsna kulukaks.
Vean ostud hotelli ja vahetan märjad püksid kuivade vastu. Teel soetan ka mõned raamatud Ungari kohta. Otsustan üksiti, et edaspidi kulutan raha ainult toidule, transpordile ja internetile.
Lähen välja õhtusööki jahtima ja tunnen ennast uutes pükstes tõeliselt popi ja noortepärasena. Akadeemilise raamatupoe akna taga ei suuda siiski kiusatusele vastu panna ja astun sisse. Tegemist on tõelise raamatukoi paradiisiga ja veedan seal raamatuid näppides oma kolmveerand tundi. Tundub, et oleks siiski pidanud suurema kohvriga tulema.
Guljaši tarbin lõpuks kodutänaval suure raamaturiiuliga hämaras restoranis. Guljašš on hea ega meenuta põrmugi koolisöökla samanimelist produkti.
Väljakuid tähistatakse siin sõnaga "ter" või "tere". Muus osas küll kuidagi aru ei saa, et me keeleliselt ungarlastega sugulased oleks (szupermarket?).
Lisa kommentaar