Hommikul tuleb päike välja nagu lubatud.
Manustan eelmisel õhtul
soetatud hommikusööki. Kodus söömise eelis on see, et ei pea enne kohvi
joomist ennast viisakalt riidesse panema.
Kavas on külastada Egeri kindlust. Egeri tähtede innukas lugemine lapsepõlves seletab ilmselt umbusklikku suhtumist türklastesse.
Kõigepealt tuleb sõita metrooga Stadionoki peatusse, kus pärast mõningast nuhkimist leidub ka bussijaam. Tuleb orienteeruda inimeste enamuse ja toiduputkade järgi. Ekspress Egerisse väljub 16 minuti pärast ja pileti saab bussist.
Teed ääristavad esialgu lauged künkad, mis on ühtlaselt kaetud värviliste majadega, siis on metsa ja lõpuks viinamarjaistandused, mis vahelduvad madalate pisikeste kivikatustega majadega. Puud on kummalisel kombel kõik raagus.
Egerisse sõit võtab kaks tundi. On hulgim ilusaid barokseid maju. Bussijaamas lehvib ringi isuäratav rasvas praetud piruka lõhn. Piruka nimi on langos ja see on keskmise taldriku suurune.
Vanalinn on väike, armas ja värviline. Kindlus leidub ka kohe, saab müüril ronida ja linnale ülalt alla vaadata. Nende laiade müüride pealt siis valasidki Istvan Dobo ja seltskond türklastele 1552 tulist tõrva kaela. Kindlusse on maetud Egeri tähtede autor Geza Gardonyi, mis on iseenesest veider. Püüan külastada ka pildigaleriid, aga hoolimata asjaolust, et mulle sinna pilet müüakse, on asi kindlalt suletud. Viin pileti tädile tagasi, see kukub midagi ungari keeles vatrama. Räägin eesti keeles vastu, mitte et ma midagi saavutada üritaks.
Heidan pilgu peale Euroopa põhjapoolseimale minaretile, mis oli põhjapoolseim küll ehitamise ajal, aga enam mitte. Näeb nukker välja. Minareti ukse ees valvab naine, kes lubab raha eest üles torni ronida. Sellest atraktsioonist loobun. Võtan keskväljakul ühe kohvi, kuniks tuleb suur pilv, mis ajab mu bussijaama tagasi. Tundub, et olen vanalinnas igal tänaval juba olnud ja väljaspool vanalinna ei tundu olevat midagi väga põnevat. Bussini on aega 14 minutit. Eriti täpne.
Kõik kohad on järsku pungil täis koolilapsi, ju on tunnid läbi saanud.
Tagasisõit läheb mingit teist marsruuti pidi, aga võtab sama kaua aega. Magan enamuse osa teest. Väljas on hoolimata pärastlõunasest ajast pime ilm.
Kavas on külastada Egeri kindlust. Egeri tähtede innukas lugemine lapsepõlves seletab ilmselt umbusklikku suhtumist türklastesse.
Kõigepealt tuleb sõita metrooga Stadionoki peatusse, kus pärast mõningast nuhkimist leidub ka bussijaam. Tuleb orienteeruda inimeste enamuse ja toiduputkade järgi. Ekspress Egerisse väljub 16 minuti pärast ja pileti saab bussist.
Teed ääristavad esialgu lauged künkad, mis on ühtlaselt kaetud värviliste majadega, siis on metsa ja lõpuks viinamarjaistandused, mis vahelduvad madalate pisikeste kivikatustega majadega. Puud on kummalisel kombel kõik raagus.
Egerisse sõit võtab kaks tundi. On hulgim ilusaid barokseid maju. Bussijaamas lehvib ringi isuäratav rasvas praetud piruka lõhn. Piruka nimi on langos ja see on keskmise taldriku suurune.
Vanalinn on väike, armas ja värviline. Kindlus leidub ka kohe, saab müüril ronida ja linnale ülalt alla vaadata. Nende laiade müüride pealt siis valasidki Istvan Dobo ja seltskond türklastele 1552 tulist tõrva kaela. Kindlusse on maetud Egeri tähtede autor Geza Gardonyi, mis on iseenesest veider. Püüan külastada ka pildigaleriid, aga hoolimata asjaolust, et mulle sinna pilet müüakse, on asi kindlalt suletud. Viin pileti tädile tagasi, see kukub midagi ungari keeles vatrama. Räägin eesti keeles vastu, mitte et ma midagi saavutada üritaks.
Heidan pilgu peale Euroopa põhjapoolseimale minaretile, mis oli põhjapoolseim küll ehitamise ajal, aga enam mitte. Näeb nukker välja. Minareti ukse ees valvab naine, kes lubab raha eest üles torni ronida. Sellest atraktsioonist loobun. Võtan keskväljakul ühe kohvi, kuniks tuleb suur pilv, mis ajab mu bussijaama tagasi. Tundub, et olen vanalinnas igal tänaval juba olnud ja väljaspool vanalinna ei tundu olevat midagi väga põnevat. Bussini on aega 14 minutit. Eriti täpne.
Kõik kohad on järsku pungil täis koolilapsi, ju on tunnid läbi saanud.
Tagasisõit läheb mingit teist marsruuti pidi, aga võtab sama kaua aega. Magan enamuse osa teest. Väljas on hoolimata pärastlõunasest ajast pime ilm.
Lisa kommentaar