uuesti pealinnas

Kohaliku koja poolt on kingiks veinipudel ja hiiglasuur raamat. Ma arvan, et nad teevad seda meelega. Õnneks lubab üks kohalikest N-dest, Zsigmond, mind Budapesti kaasa võtta, seega ei pea ma selle nännikoormaga vähemalt ühistranspordiga seiklema.
Päike. Nagu Murphy seadus, alati paistab päike konverentsi päeval, mitte enne ja pärast. Viieteistkümnekraadine november pidi olema Ungari jaoks midagi ebatavalist. Minu nädalase kogemuse kohaselt on see midagi täiesti tavalist.
Sõidame praamiga jõe teisele kaldale. Praam on veider tükk asfalti, mida väike paat kõrvalt pukseerib.
Tagasi Kiraly tänaval, tšekin ennast hotelli. Kui tagasi välja jõuan, on pimedaks läinud. Valge osa päevast on siin väga lühike, nagu meilgi. Maandun mõneks ajaks Spinoza kohvikus. Tänavad on täis šopingut lõpetavaid inimesi ja puntidesse kogunenud noori. Longin mööda Andrassy avenüüd, mis on nimetatud endise peaministri järgi ja võiks oma 19. sajandi fassaadidega asuda vabalt ka Madriidis, Roomas või Viinis. Sellesama tänava all on rohkem kui 125 aastat vana metroo.

Tundub, et forinte on kõvasti üle. Aru ma ei saa, enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle...