Taevas on pilvitu, aga olen kergema kohvri huvides sunnitud võimalikult
palju riideid selga toppima.
Jätan kraami hotelli ja lähen uitama.
Longin Margiti saarele, mis asub keset Danubet. Tundub olema
tervisesportlaste paradiis. Nende tarbeks on isegi tartaankattega
jooksurada. Veel on palju lapsi, perejalgrattaid ja võimalus pingil
istudes pirukat süüa. Pirukas mulle sobib. Viimaks ilmuvad pilved ja ilm
muutub minu riietuse jaoks tunduvalt paslikumaks.
Võtan suuna fotomuuseumile, maandudes aeg-ajalt välikohvikutes. On üle aega ja forinte.
Muuseumis näidatakse 20-40ndate dokumentaalfotot. Muuseumi ees pakutakse Hadese kohvi.
On veel tund aega vaja surnuks lüüa, enne kui pääseb mängima maalt lahkumise mängu - leia lennujaamast asi, mis maksab sama palju kui kohalikku raha veel alles on.
Lisaks õhtusele häirele büroos on nüüd häire ka Kuival tänaval. Mul on mõlemaks juhtumiks kindel alibi.
Autojuht on lennujaama sõites ülirahulik. Kuna mul on kõigist ponnistustest hoolimata alles 9890 forinti, siis eelistaksin natuke särtsakamat sõidustiili.
Lennujaamas toimub mingi tohuvabohu. Jäme saba vonkleb ühest otsast teise, lisaks on tohutu mass rahvast enamuse check-inni lettide ees. Helsingi ei ole sabatajate hulgas õnneks väga populaarne. Aga õnnetuseks väljub lend just sellesse vahemikku jäävast väravast, mille suunas kulgeb hiigelsaba. Inimesi koguneb järjest juurde, aga saba ei liigu. Kell liigub. Viimaks selgub, et inimesi päästetakse saba algusest edasi turvakontrolli pisikeste puntide kaupa. Sinnani jõudes tuleb välja, et edasi jätkub saba 10 meetrit eemal nurga taga lihtsalt uue hooga. Milleks see vajalik on, jääb arusaamatuks. Pardalemineku aeg saab vaikselt mööda, kui hakatakse hõikuma Helsingisse lendajaid. Varem on juba välja korjatud Milaano ja Berliin. Turva ei ole selgelt ülesannete kõrgusel. Midagi nii totakat pole kohanud isegi Mumbai või Moskva lennujaamades.
Läbiotsimine on põhjalik, aga turvade meelehärmiks ei piiksu minu küljes mitte midagi. Isegi saapad mitte.
Kuna väravas on inimesi terve hulk, teen kiire tiiru läbi poe. Valikus on Šveitsi ja Saksa šokolaad. Ei aitäh. Viin kõik forindid endaga kaasa, ei jäta siia nõmedasse lennujaama mitte midagi. Poed on ka kurvalt tühjad ja poemehed ei ole ilmselt ka toimuva üle kuigi rõõmsad.
Budapestist tulijate jaoks on Vantaa lennujaamas eraldi silt, mis palub läbida turvakontrolli. Budapest tundub olema eriti kahtlane koht. Vahetame sabatamise kogemusi soome meeskodanikega, kellel jäi ka hulgem forinte järele.
Minu raamatukotti valgustatakse läbi kaks korda. Ilmselt on tõeliselt ohtlik, kui inimesel on kaasas nii palju raamatuid.
Kell on pool kaksteist, poed on kõik kinni. Büroosse viidava külakostiga on seekord kehvad lood. Selle asemel, et Budapestis internetis lehte lugeda, oleks võinud tänava otsas poes käia...
Võtan suuna fotomuuseumile, maandudes aeg-ajalt välikohvikutes. On üle aega ja forinte.
Muuseumis näidatakse 20-40ndate dokumentaalfotot. Muuseumi ees pakutakse Hadese kohvi.
On veel tund aega vaja surnuks lüüa, enne kui pääseb mängima maalt lahkumise mängu - leia lennujaamast asi, mis maksab sama palju kui kohalikku raha veel alles on.
Lisaks õhtusele häirele büroos on nüüd häire ka Kuival tänaval. Mul on mõlemaks juhtumiks kindel alibi.
Autojuht on lennujaama sõites ülirahulik. Kuna mul on kõigist ponnistustest hoolimata alles 9890 forinti, siis eelistaksin natuke särtsakamat sõidustiili.
Lennujaamas toimub mingi tohuvabohu. Jäme saba vonkleb ühest otsast teise, lisaks on tohutu mass rahvast enamuse check-inni lettide ees. Helsingi ei ole sabatajate hulgas õnneks väga populaarne. Aga õnnetuseks väljub lend just sellesse vahemikku jäävast väravast, mille suunas kulgeb hiigelsaba. Inimesi koguneb järjest juurde, aga saba ei liigu. Kell liigub. Viimaks selgub, et inimesi päästetakse saba algusest edasi turvakontrolli pisikeste puntide kaupa. Sinnani jõudes tuleb välja, et edasi jätkub saba 10 meetrit eemal nurga taga lihtsalt uue hooga. Milleks see vajalik on, jääb arusaamatuks. Pardalemineku aeg saab vaikselt mööda, kui hakatakse hõikuma Helsingisse lendajaid. Varem on juba välja korjatud Milaano ja Berliin. Turva ei ole selgelt ülesannete kõrgusel. Midagi nii totakat pole kohanud isegi Mumbai või Moskva lennujaamades.
Läbiotsimine on põhjalik, aga turvade meelehärmiks ei piiksu minu küljes mitte midagi. Isegi saapad mitte.
Kuna väravas on inimesi terve hulk, teen kiire tiiru läbi poe. Valikus on Šveitsi ja Saksa šokolaad. Ei aitäh. Viin kõik forindid endaga kaasa, ei jäta siia nõmedasse lennujaama mitte midagi. Poed on ka kurvalt tühjad ja poemehed ei ole ilmselt ka toimuva üle kuigi rõõmsad.
Budapestist tulijate jaoks on Vantaa lennujaamas eraldi silt, mis palub läbida turvakontrolli. Budapest tundub olema eriti kahtlane koht. Vahetame sabatamise kogemusi soome meeskodanikega, kellel jäi ka hulgem forinte järele.
Minu raamatukotti valgustatakse läbi kaks korda. Ilmselt on tõeliselt ohtlik, kui inimesel on kaasas nii palju raamatuid.
Kell on pool kaksteist, poed on kõik kinni. Büroosse viidava külakostiga on seekord kehvad lood. Selle asemel, et Budapestis internetis lehte lugeda, oleks võinud tänava otsas poes käia...
Lisa kommentaar