Visegrad

Sellega on muidugi probleem raamatute ülekülluse tõttu. Teen lõpuks raamatutest eraldi pambu, mille kavatsen siia hotelli ennast ootama jätta. Laupäeva õhtuks pole paraku vabu tube, nii et pean lahkuma koos kõigi raamatutega ja teadmatusega edasise suhtes.
Metroo. Liin nr 3 viib bussijaama, kust saab Visegradi. 3. liin tundub olevat kõige igavama välimusega.
Bussijaamade kohta olen juba teada saanud, et tädid klaasi taga pileteid ei müü. Selleks nad seal ilmselt istuvadki, et öelda, et nad pileteid ei müü. Pileti saab kas bussijuhilt või automaadist. Proovin õnne automaadiga, sest tasku on müntidest pungil. Minu mõningaseks üllatuseks on Visegradis kümmekond bussipeatust. Tuleb tunnistada, et selles kohas on planeeringus auk - mul pole Visegradi kaarti ega hotelli täpset aadressi. Kavatsesin sõita bussijaama ja sealt takso võtta. Samas, ma ei mäleta, et oleksin Szentendres ühtegi taksot näinud ja Visegrad on vististi väiksem koht... Valin siis nimekirjast kõige viimase bussipeatuse, lootuses, et enne seda näen mingit kohta, kus maha minna. Mõni aeg hiljem taipan, et peatused on tähestiku järjekorras.
Buss on nagu linnasisene buss ja peatub iga posti juures. Visegradis tuhiseme mitmest peatusest mööda, kuni lõpuks hakkavad inimesed ukse juurde kogunema. Tundub olevat ka rohkem maju ja väljun koos rahvaga. Hotelli pole näha, taksosid muidugi ka mitte. Näen Visegradi hotelli silti, millele on kirjutatud ka "tourist agency". Otsustan minna küsima, kuidas taksot saab. Uksele tuleb vastu mees, kes teatab, et tema ongi turistiinfo. Ah Thermal hotelli? Bussiga tulid jah? Vara tulid maha, naerab mees. You need a taxi. Näpib oma telefoni ja palub siis tulla endaga kaasa. Minuti pärast oled kohal, lubab, tõstab mu kohvri omale pagasnikusse ja viib mõned kilomeetrid edasi, õige hotelli ukse ette. Konverentsist ta teab, tema hotell olla N-e täis. Tegemist on Visegradi hotelli omanikuga, kellel pole midagi selle vastu, et konkurendi juurde kliente viia. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad.
Retseptsioonineiu on mõnevõrra üllatunud selle üle, kuidas ma sinna ilma autota tekkisin.

Toas puudub info hommikusöögikellaaegade ja interneti olemasolu kohta. Ainus info on massaažiüksikasjadest ja paduungarikeelne.
Päike tuleb välja ja rõdult on eemal künka otsas näha Visegradi kindlus. Retseptsiooni on ilmunud mees, kes ütleb, et arvuti on hõivatud (tõesti, selle kallal on vähemalt viis inimest) ja linnani umbes kolm kilomeetrit. Selge, kolm siis kolm. Ma ei saa aru sellistest huippu-peentest kohtadest, kuhu ei saa ligi ja kust ei saa ära. Mida inimesed seal küll teevad, hängivad hotelli lobbys päevade kaupa?
Maantee ääres pole kõndimise ruumi, aga teest mitte kaugel jõe ääres paistab mingi asfalt. Asfalt osutub küll parklaks, aga leian pisut sopase raja piki jõge. Danube on sini-sinine, ilm soe ja elu nagu ernes. Riided pole küll võsas ronimiseks kõige paremad. Minu arust on linnani alla kahe kilomeetri.
Linnas on umbes kaks tänavat, kirik ja paar söögikohta. Internetti ei paista. Linnaõigused sai see koht alles aastal 2000.
Vahepeal olen telefoni kaudu suutnud Budapestis eelmise öömajaga samal tänaval paar maja edasi oleva hotelli hinda tšekata. Polegi kõige hullem ja vabu kohti tundub ka olevat. Lennujaama-buss nimelt tahaks mind samast kohast pühapäeval peale võtta, kus esmaspäeval maha pani.
Sätin ennast ainsasse söögikohta, kus on elu. Päike paistab läbi akna sisse, vaikne muusika, kohalikud mörisevad eemal, ahjus on tuli. Igatahes parem koht raamatulugemiseks kui hotellituba. Menüüs on ka vangi eine: vesi ja leib, hind null forinti.
Tagasi hotellini jõuan täpselt siis, kui päike mäe taha kaob. Tee ääres on siiski ka jalgrattatee, aga hotelli poolt startides on see hästi peidetud.
Hotelli tuuakse hulgim viisakalt riides inimesi. Ja Fiesta hotell juba vastas, et ootavad mind laupäeval. Jee.