Szentendre

Hommik pilves ja külm. Orienteerun metrooga linnalähirongide peatusse. Olen metroo kasutamise enam-vähem selgeks saanud. Liini nr 2 vähemalt.
Maastik on roheline. Szentendre on pisike linn, mille kord mongolid ja siis jälle türklased maatasa tegid ja mida on seega korduvalt üles ehitatud. Peamiselt on ehitanud serblased. Siin käivad väidetavalt kõik turistid. Tänavatel on praegusel aastaajal suveniirimüüjaid küll tunduvalt rohkem kui turiste. Munakivid ja värvilised majad, nagu ikka.
Martsipanimuuseum. Midagi nii veidrat tuleb üle vaadata. 60-kilone parlamendihoone pole midagi martsipanist elusuuruses printsess Diana kõrval. Need mõlemad jälle on kukepea, kui on olemas valgest šokolaadist Michael Jackson, kes mõnest kohast natuke praguneb (iroonilisel kombel on must mees valgest šokolaadist). Lisaks on vaadata hulka Ungari ajalootegelaste büste koos selgitusega, kes need sellised on. Nii saavad nii mõnedki Budapesti tänavad ja väljakud inimnäo. Ja tuleb meelde lõik Budapesti reisijuhist, kus keegi imestas, kui pajudest tema tuttavatest on saanud tänavad, väljakud ja mälestusmärgid, ja et mälestusmärgist ometi ei ootaks, et ta sinu tüdruksõbraga miilustab.
Jõgi on uduselt maaliline, korraks tuleb päike pilve vahelt välja.
Satun serblaste puna-kollase kiriku juurde ja mind palutakse muuseumisse. Vaadata on 17.-19. sajandi ikoone ja muud nodi. Ma pole varem tähele pannud, et Jeesus ühe käega mingit mudrat teeb. Pärast tuleb suure võtmega tädi ja teeb mulle ka kiriku ukse lahti. Sees on palju kullatud raamides värvilisi maale.
Kreeklaste 13. sajandist pärit kiriku õues kisavad ja mängivad lapsed. Edasi satun mõneks ajaks suveniirivabadele tänavatele, kus on hulga maalilisem.
Turistide linnas, kus kubiseb nännipoodidest, on ilmselt parim aeg tegeleda sellise tüütu tegevusega nagu suveniirišoppamine. Märkan ühe poe aknal südametega põrsaid. Need võiks siis mind sümboliseerida (ise on põrsas, aga tunded on ehtsad). Poe uks on paraku lukus. Olen kindel, et sama kraami müüvad kõik poed, aga võta näpust. Käin ja erutan mitut poodnikku, aga põrsaid ei kuskil. Selle asemel pakutakse mulle hulgim linikuid, mis tähendab ilmselt, et suudan endast vähemalt suht soliidse mulje jätta.
Hakkab tibutama ja kõht läheb kummalisel kombel keset päeva tühjaks. Samas selgitab asja see, et on kolmapäev ja aeg eineks murul. Elisabethi restoranis pakutakse suppi ubadega. Tuleb ruttu ja on mõnusalt krehvtine.
Nillin uuesti põrsapoe juurde ja sügelen ukse taga nii kaua, kuni tuleb miilitsamütsiga mees, kes põrsad paberisse keerab. Ungari portselan, käsitsi maalitud. Selle linnaga on nüüd siis kõik.

Vahetan ennast 1. liini metroo peale. See on ilmselt kõige vanem, jaamad on valge ja tumepunase kahheliga, rongid on teistsugused ja uksed krigisevad. Noored on lahedamalt riides. Maa alt ronin välja Kangelaste väljakul. Suur väli postiga, mille otsas on ingel, ja kahel pool natuke roomapäraseid sambaid.
Seal on kunstimuuseum. Õigemini kaks. Püsiekspositsioonis peaks olema suurim kogu El Grecot (neil on siin paganama palju suurimaid ja vanimaid asju). Ajutiselt näidatakse parasjagu Klimti ja seda B-tähega tüüpi, kes pakse veidrate nägudega inimesi maalib. Võtan Klimti. Väljas on joonistused lisaks Klimtile veel teistelt tema kaasaegsetelt. Veider, kuidas kavanditest ja sirgeldustest on tänaseks omaette kunstiteosed saanud. Klimt üllatab, lahe.
Püsinäituse osas seiklen tükk aega mööda saale, enne kui leian kuus El Grecot. Üks on kusagil ära.

Ungari üritused paistavad silma selle poolest, et igal pool on hulgem vormis mehi, kes oskavad ainult ungari keelt, ja mitte ühtegi silti.

Hotellitänavaga paralleelselt tänavalt leian koha, kus pakutakse häid kodutehtud nuudleid.