kaadritagune

Hääl telemajast küsib, kas olen veel kaugel, 08:40 pean otse-eetris olema. Neetud. Kempleme pisut pesemata pea pärast, veidi hiljem kihutan mööda Liivalaiat ja saan parklas kojamehe käest pragada, sest olen parkinud tema kokkuriisutud lehekuhja otsa. Tagurdan auto poolenisti keset parklat, pole aega uurida, millisesse parkimistrahvitsooni olen sattunud. Liftioperaator sõidutab mind katusele, meigipersoon teeb mu juukseid vaadates nägusid, aga kogu seltskond on professionaalselt viisakas ja sõbralik. Vaade katuselt on ilus ja ilm soe, aga päike paistab silma ja silmad hakkavad vett jooksma. Üritan mõistatada, kas see on ekraanilt näha.
Matkatee tundub saavat üsna vähe sõna ja hiljem saabub Tallinna lähistelt külast sõnum, et hilisteismelise kohta ei sobi öelda, et ta on hilisteismeline. Nojah.
Saan karvatuti revääri küljest lahti ega tunne peaaegu Liisut ära.
Kojamees ligineb uuesti, näpus ports minu visiitkaarte, mis järelikult paanilise põgenemise käigus auto ümber pudenesid. Piinlik lugu. Ilkumise asemel luuamees aga vabandab ülevoolavalt, et mu peale ennist kisas. Vabandan ka omalt poolt veidi ja lähen koju pead pesema. Tühja kohvipurki vaadates mõtlen, et oleks ikka pidanud seda telemajas pakutud kohvi võtma.

Ühesõnaga - minge matkama, saate kohe kümme korda kuulsamaks.