Ähijärve-Mokko-Tallinn

Sõit mööda Piibe maanteed viib mööda kohtadest, kus matkatee maanteega ristus või need kattusid. Keegi on ka täna õhtul kusagil seal metsas.

Ilmselt alustan mõnda aega mõtteid „Aga meil metsas …"

Ebameeldivatest üllatustest ilmneb järgmisel hommikul, et minu küljest on lahkunud 3,5 kilo ja san.süsteemist soe vesi. Voodist välja ronides on lihased ja liigesed valusad, mis metsas nii ei olnud.

Käisin kokku 847,6 kilomeetrit ja kogesin südasuvist Eestimaad kogu selle hiilguses: lõõskavat päikest ja ladisevat vihma, metsmaasikalõhna, magusaid mustikaid-vaarikaid, ritsikasirinat, sooja ja külma tuult, hommikuti auravaid järvi, heledaid ja pimedaid metsi, põllulilledega aasu, küpseva vilja lõhna, tõusvat ja langevat rada, mäkra, sookurgede kruuksumist ja muude lindude sidinat, lahkeid inimesi, sääski ja parme, hingematvaid vaateid ja lõpmata pikki kruusateid.

I like to walk at my ease, and to stop when I like. A wandering life is what I want. To walk through a beautiful country in fine weather, without being obliged to hurry, and with a pleasant prospect at the end, is of all kinds of life the one most suited to my taste. (Jean-Jacques Rousseau)

Paljud linlased, kes satuvad maale vaid harva ja põgusalt, kannavad endas romantilist arusaama, et tegelikult toimub elu maal (mis sellest, et see on inimasustuse ja maaharimise tõttu moondunud) (B.J.B. Bosworth)

Üldisi tähelepanekuid

Maa-elu. Väikeste teede ääres, metsade ja põldude vahel on palju kordatehtud maju. Või lausa uusi. Või on vähemalt aknaraamid üle värvitud, muru niidetud, lillepeenrad tehtud, lipumast püsti pandud. Taludel on värava kõrval nimesildid. On ka lagunenud maju, mõnel pool vaat et terve küla, aga väga palju on ilusaid maju. Ja neis ei ela ainult vanainimesed. Palju on näha ka noori ja lapsi. Elu maal on olemas, aga kahtlustan, et seda mitte tänu päevapoliitikutele, vaid nende kiuste.

Inimesed. Inimesed on toredad. Abivalmid. Lahked. Pakuvad küüti. Võtavad kiiruse maha, et ei tolmaks. Annavad oma kaevust vett. Tunnevad huvi, kuhu matkaja läheb. Soovivad jõudu. Mõni on lihtsalt üllatunud ega oskagi reageerida. Paraku on ka üksikuid selliseid, kes sõidavad või seljakoti küljetasku maha, et ainult trajektoori muutma ei peaks.

Matkatee viib kohtadesse, kus pole varem käinud ja kus võib-olla suure kotiga polegi kõige mugavam ringi vaadata, aga mille annab edasiseks meelde jätta. Sellest teest jäid silma kohad, kuhu plaanis tagasi minna: Nabala-Paekna matkarada, Oostriku allikad, Meenikunno kant, Setomaa, Luhasoo, Karula.

Mustikate testsööjana läbi Eestimaa metsade võin öelda, et suurimad mustikad olid Jõgeva- ja Valgamaal.

Kõige raskem rajalõik oli Paganamaal (mis pagana maa see on?).

Umbes 25 kilomeetri pikkused päevateekonnad olid mõnusad, võimaldasid mitmeid rahulikke ujumis-, mustikasöömis-, pildistamis- ja niisama ringivahtimispause. Samuti jõudis siis varakult laagrisse, et hea ilma ja veekogu olemasolul veel päikesepaistes ujuda, riideid pesta, ka raamatut lugeda, lõkkekraami ja vett varuda. Üle 30-kilomeetrised päevad kippusid veidi spordiks minema.

Seni minu teadvuses olnud käskivas kõneviisis kohanimedele (Tapa, Loobu, Kärbu, Ringuta, Kurista) lisandusid Lusti, Tundu, Põru, Lükkä, Pressi, Poksi, Haki, Kaku, Puuri, Lapi ja Tiri.

Vastuseta küsimus: millesse on surnud metsaradadel vedelevad mutid?

Rada ja märgistus

Jäi silma, et üldiselt oli marsruudiga tõsiselt vaeva nähtud. Või olid lihtsalt juhuslikult siuksed rajad kohe võtta. Igatahes jäi mulje, et rada oli üritatud viia nii palju metsa kui võimalik, mille tulemuseks oli äärmiselt huvitav ja väljakutsuv matkamaastik. Altja/Oandu-Ikla trassilt oli meelde jäänud palju mitte eriti toredaid kruusalõike ja juttude järgi arvasin sel rajal neid veel rohkem olevat, aga tundus, et oli hoopis hulga vähem.
Kohati oli pikki asfaldilõike, nt 7 km Siimustist Härjanurmeni, ka Elistverest Maarja-Magdaleenani. Kui see pole ajutine, siis oleks turvalisuse kaalutlusel mõistlik tekitada nendesse kohtadesse (ka tihedama liiklusega kruusateedele) veidi laiem teepeenar ja/või paigaldada sildid "matkaja teel" nagu meil on hoiatused põtrade, konnade, ratsutajate, laste ja vanainimeste kohta. Näiteks Vana-Vastseliina ja Vastseliina vahel on asfaldilõik, kus teepeenar praktiliselt puudub, selle asemel on järskude kallastega kraav. Tee on kurvide ja küngastega ning autod sõidavad päris hea hooga. Juba varakult on aru saada, et hetkel, mil mina autojuhi vaatevälja ilmun, lahutab mind ja autot alla 100 meetri. Õnneks sattusid kõik juhid olema hoolivad ja hea reaktsiooniga ning tõmbasid teise teeserva, ma omakorda ühe jalaga kraavi.
Kilomeetrimärgid on väga motiveerivad. Olen kuulnud erinevaid seisukohti, kas neid on vaja või äkki piisaks iga viie kilomeetri tagant, aga minu meelest on tore, kui neid ikka on.
Märgistus ise oli üldiselt hea, ainult kohati puudulik. Padise-Rummu lõik oli esimene, mis oli kehvalt tähistatud, osad sildid selgelt ka lõhutud. Ise ei märganud, aga kaasmatkaja sõnul olid vähemalt ühel sildil suunanooled valesti peale kleebitud. Asulates tihti märgid üldse puuduvad nagu oleks igaüks kõigis kohtades käinud ja teaks, millist teeotsa valida või milliste majade vahelt läbi minna. Vahepeal on lihtsalt pikad tähistamata lõigud, kohati küll kohtades, kus polegi nagu kuhugi pöörata ja märk oleks hea lihtsalt kindluse mõttes, aga ka nt teeristidel, Kantsi ja Ahja vahel. Ma näiteks kippusin aeg-ajalt jääma kinni oma mõtetesse ja avastama siis, et pole tükil ajal ühtegi märki näinud. GPSi abil oli hea veenduda, et olen ikka õigel teel, aga paar korda olin ka veidi õigest ärakeeramise kohast hajameelselt mööda jalutanud.
Osa märke on joonistatud selliselt, et neid on näha peamiselt nende kõrval seistes, mitte kaugemalt raja pealt. Võibolla on sellise märgistuse põhjuseks kokkuhoid, et mitte teha märki mõlemale poole puud, vaid piirduda ühega keskel, millest heal juhul serv mõlemasse suunda paistab. Kui märki näha ei ole, siis hoiaks muidugi veel rohkem värvi kokku, kui neid üldse ei joonistaks. Sellise säästumärgistusega paistis silma eelkõige Põlvamaa.
Tihti jäi mulje, et rada on märkinud inimene, kes piirkonda tunneb ja lihtsalt teab, kuhu tuleb minna ja kes ei tule selle pealegi, et esimest korda seal viibival inimesel on kahe märgi vahel juba 10 korda tekkinud küsimus, kas ta on ikka õigel teel. Võib-olla peaks rajahooldaja ette panema ainult märkide järgi kõndima paikkonnaga mitte tuttav oleva inimese ja siis tähistama kõik need kohad, kus tollel hämming tekib.
Parim märgistus oli minu meelest alguses ja lõpus, Lääne- ja Võrumaal, kõige kehvem Harjumaal (ilmselt kohalike elanike madala arengu- ja kultuuritaseme tõttu) ja Põlvamaal (säästumärgistus).
Kruusateed. Need palju räägitud kruusateed, mida on moes kangesti kiruda. Minu meelest on kruusatee Eesti külamaastiku lahutamatu koostisosa ja ilma selleta ei kujutaks maapiirkonda ettegi. See tähendab, et kruusateid peab matkarajal olema. Kruusatee on halb, kui see on pikk ja pulksirge ning tee kõrval on tihe võsa nii, et midagi huvitavat ei näe, pilt püsib mitmeid kilomeetreid muutumatuna. Veel teevad kruusatee kõndimiseks ebameeldivaks paljud lahtised kivid, tolm ja tihe liiklus. Selliste teede ääres ei ole tihti ka kusagil võimalik puhkepausi teha. Teeperv kas puudub või on tolmune ja lagedamates kohtades on kellegi hoov. Seevastu kergelt käänuline, vähese liiklusega ja kena metsa või põllu vahel kulgev kruusatee on pigem romantiline. Tempo kruusateel on kiirem kui metsas.

Lõkkekohad

Tihedus
Neis kohtades, kus kahe lõkkekoha vahe on pikem kui 15 kilomeetrit, võiks ühe koha vahele lisaks teha. See annaks ühest küljest võimalusi päevateekondade paremaks kombineerimiseks, teisalt ei pruugi kõigile olla mõnusalt jõukohane läbida nt 28-kilomeetrine Kantsi-Ahja lõik ühe hingetõmbega. Matk on lõpuks nauding, mitte sport. Pealegi ei ole praegu vihmasel päeval lõunapausi kusagil teha. Bussipeatustes on väga harva pink ja katusealune.

Varustatus
Lõkkekohad on erineva tasemega. Kui vähemvajalikust pihta hakata, siis infotahvlist ei tunneks ilmselt keegi puudust, kui seda ei oleks.
Prügi kaasas tassimine ei ole üldiselt ka mingi probleem. Muidugi kena on, kui prügikast on olemas, kuhu jätta nt sprotikarp, mille torkiva ja õlisena pagasisse paigutamine on veidi problemaatiline. Samas jäi silma, et prügi vedeles rohkem neis kohtades, kus kasti polnud. See võib tähendada seda, et mõned inimesed, kellele laga ei meeldi, korjavad teiste jäetud sodi kokku ja panevad selleks ettenähtud kohta, kui koht on olemas. Kui kohta pole, jääbki rohkem prügi vedelema, mis omakorda ärgitab järgmisi tulijaid ka oma sodi kuhjale lisama.
Katusega lõkkease on mugavam kui ilma katuseta. Esiteks kaitseb see tuld tuule eest, teiseks on askeldamiseks mugavamal kõrgusel. Tuleaseme juurde kuuluks justkui ka lõkkepuud. Kui need juba on, siis võiks olla ka tööriist puude peenestamiseks. Rattamatkaja veel võib võtta kirve ja sae kaasa, jalgsi on iga gramm arvel. Arusaadav, et korralikud tööriistad kipuvad jalutama minema, aga ka paku külge kinnitatud kirveterast oleks kasu. Kogu tuleaseme ja puude majandusest ei tunne puudust moodsate priimuste kasutajad. Ise valisin nii pikaks matkaks ilma kaasastassitava kütuseta variandi ja olin mitmel pool tegelikult veidi hädas, sest puid kas polnud üldse või olid need märjad (Oostriku) või puudub vahend puude hakkimiseks. Seejuures piisas mulle täiesti teiste inimeste puulõhkumise jääkidest, kus neid kuival kujul oli. Puukuur on muidugi puude säilitamiseks parim variant, sest sinna saab ka vihmavarju minna või lakas magada (mis on väga lahe võimalus).
Paljudes kohtades puudus tualett, ka neis, kus see bukleti järgi justkui oleks pidanud olema. Äkki oli nii ära peidetud, et ma ei leidnud üles? Soomlased kasutavad peidus tualettide puhul suunavat noolt. Kui oodatakse inimesi kuhugi, kus nad söövad ja võibolla ka magavad, siis nad üldiselt väljutavad midagi. Meelitame nad rekreaktsiooni eesmärgil välja loodust nautima ja laseme siis selle nauditava ümbruse sõna otseses mõttes täis sittuda. Saare järve ääres oli minuga koos 26 telgi jagu jalgrattureid. Tualetti seal ei ole. Nad kõik käisid vähemalt kaks korda oma sealviibimise aja jooksul põõsastes. Ja samal ajal ei tohtinud Peraküla rannast võtta oksaraagugi, sest meil on ju nii karm looduskaitse. Ühesõnaga, kui me ei taha, et loodusenautlejad situks kuhu juhtub ja lehvitaks paberit mööda loodust, siis paigaldatagu lõkkekohtade juurde tualetid. See, et enamuses väisatud tualettides oli paberit, on muidugi imetlusväärne.
Lauad ja pingid, kui need asuvad matkateel, kuhu inimene saabub iga ilmaga, võiks olema varikatusega. Eesti ilm lihtsalt on selline. Kes sellega nõus ei ole, peaks saabuma läbimärjana ja jätkuvas vihmasajus näiteks Rava või Ahja või Peri lõkkekohta. Ilma katuseta laud tähendab investeeringut, millest suurel osal külastajatest pole rohkem kasu kui teeäärsest kännust.
Olgu kõige muuga kuidas on, aga matkatee lõkkekohtades on minu meelest kohustuslikud varikatusega laud ja tualett. Kusjuures, kui ma peaks nende vahel valima, siis eelistaksin varjualust. Võib ju vastu vaielda, et matk ei pea olema mugav jne, aga kui meile ei meeldi, et inimesed telgivad metsikult, nt kaitsealadel või luba küsimata eramaal, siis tuleb nad kuidagi meelitada justnimelt lõkkekohta ehk seal peab olema oluliselt parem kui suvalise põõsa all. Prügiprobleem ja tuleoht pealekauba. See on lõkkekohtadesse investeerimise ratsionaalne pool. See, et kehva ilmaga on nn hästivarustatud lõkkekohta saabumine tõeline rõõm, on kõigest matkaja emotsioon.

Infomaterjalid

Väga positiivne oli vee- ja ujumiskohtade info olemasolu infovoldikus. Mõne koha juures oli küll puudu, aga üldiselt olemas. Oli info ka poodide ja apteekide kohta, mis oli väga kasulik. See info pole küll päris täielik, aga abiks ikka (poode ja apteeke on tegelikult rohkem). Väga hea oli ka see, kui oli kirjas, et pood jääb matkateelt veidi kõrvale ja mis suunas, näiteks Võnnus. See oleks olnud abiks ka Aravetel, kus mul jäi pood leidmata, sest raske kott ja niiske ilm ei soosinud ringi uitamist ja küsida polnud parasjagu kelleltki.
Oleks tore, kui oleks olemas ka raja-äärsete majutuskohtade info, koos nende vahekaugustega lähimatest lõkkekohtadest. Praegu on nimetatud vaid mõnda üksikut. Neid on hea kasutada kas kehva ilma või ületamatu dušisoovi korral. Nt Inglismaal, Portugalis, Hispaanias toimivad pikad matkateed ja majutuskohad-söögikohad sümbioosis ja infomaterjalides on mõlema info olemas. Lõpuks reklaamiks Eesti riik kodumaist ettevõtjat.
Lõunapoolse osa rajast annaks soovi korral ilmselt täielikult üles ehitada toas magamisele. Lisaks paljudele metsaonnidele ja broneeritavatele metsamajadele jäävad raja äärde alates Kuu talust Kantsis ka majutuskohad Põlvas ja Värskas, Nogo turismitalu Saunamaal, veidi enne Vasknat Kaldemäe hostel, Vaskna turismitalu, Metsavenna talu, Piusa jõe ürgoru puhkekompleks, Kriisa puhkemaja Kirikumäe ja Kavadi vahel Meelakul, Rõuges Tindioru turismitalu, Eha turismitalu, Ööbikuoru kämpingud ja Ööbikuoru villa. Raja põhjapoolses otsas on toas magamisega keerulisem, silma jäi mere lähedal üks koht (nime ei mäleta), edasi Viikingite Küla Tartu maantee ääres, hostelid Järva-Jaanis ja Koerus, Mokko Maahotell Kassinurme lähedal, Kaiu järve puhkeküla. Mõni rajast veidi eemal asuv majutuskoht võib olla nõus matkaja rajalt ära tooma ja hommikul sinnasamasse tagasi panema.
Infovoldik võiks sisaldada ka mingit vihjet nende lõkkekohtade kohta, kus kohalikel kombeks käratsemas käia.
Kodulehel või matkatee infovoldikus võiks olla ära toodud, millises looduskeskuses millist templite eest saadavat hüve pakutakse, näiteks kus on olemas pesemisvõimalus vms.
Olen kuulnud, et mõni matkatee äärde jääv maaomanik on avaldanud soovi midagi matkajatele pakkuda, nt telkimisvõimalust oma õues, jalapuhkamiseks pinki, joogivett või muud taolist. Need kohad on ehk võimalik kuidagi tähistada, praegu me ei leia üksteist üles.
Kodulehele võiks koguda infot matkateel kirjutatud blogide kohta. Ise kasutasin nii sel kui ka eelmisel korral zombitrippersite kirjutatud blogi (https://matkatee.wordpress.com/), mis lisaks sellele, et see on väga heas stiilis tekst, sisaldab ka olulisi infokilde matka planeerimiseks ja sellest, mis seal ees võiks oodata (fotod näiteks). Alguses oli võimalus RMK-lehele lisada andmeid, kes millise ajaga ja millise lõigu on läbinud, mis küll andis ainult ajakulu andmeid ja ega sellest suurt tolku polnud, nüüdseks on see info ka kadunud.

Soovitus

Võimalik, et kõik juba teavad, aga kuna olen mitmetel varasematel matkadel piinelnud katkikäidud jalgade tõttu, siis äkki mõni veel ei tea, et seda ei pea tegema. Sel korral tegelesin teemaga ja võtsin kasutusele mitmeid meetmeid, millest mõne kohta ei oska tagantjärele öelda, palju sellest kasu oli, aga meetmed olid järgnevad:
-         numbri võrra suuremad tossud. Jalad paisuvad kõndides ja palavaga ning muidu sobivas suuruses jalanõus läheb kitsaks.
-         jalgade „tuulutamine" puhkepauside ajal, tossud jalast, võimalusel ka sokid. Niiskes hauduvad villid paremini. Laagriplatsil on ideaalne panna jalga plätud.
-         Cutasept varvaste vahele õhtul ja hommikul. On müügil ka pisikestes pihustiga pudelites.
-         õhuke sukasarnane sokk matkasoki alla. Isegi kui sokk jala vastas liigub, on hõõrdumisele täiendav kiht vahel.
-         villid tuleb katki teha ja vesi välja lasta. Villiplaaster on minu tähelepanekute järgi olukorraks, kus villi tekitatud tegevusega ei jätkata, vaid lastakse jalgadel rahus paraneda. Matka ajal ei tule sellest midagi välja. Ise panin ainult esimesel päeval peale villiplaastri, õhtul võtsin ära, torkasin eelnevalt cutaseptiga desinfitseeritud maniküürkääridega villi katki (ei olnudki valus) ja pigistasin vee välja. Õhtul oli veidi valus, hommikul enam üldse mitte. Järgmisel hommikul plaaster peale. Plaastri peale rullteip, muidu liigub plaaster higistades kiiresti sinna, kuhu ise tahab. Sobivas mõõdus „plaastri“ saab ise teha sidemetükist ja rullteibist. Kitsam teip on parem varvaste ümber keerata, laiem nt kannale. Mulle tundus, et Urgo teibid püsisid kindlamalt kinni kui Medrull. Tekstiilteibist jäi veidi liimi jalgade külge, paberit meenutavast teibist mitte. Hõõrutud või juba paranevatele kohtadele peale sporditeip. Õhtul kõik teibid-plaastrid maha, et jalad saaks õhku ja paraneda.
-         kui on külm ja magamiskotis olla sokkidega, siis olid mul selleks eraldi nn öösokid, mis säilisid puhaste ja kuivadena.
Selle kõige tulemusena ei olnud kõndimine ühelgi päeval valus, vaid mõnus.

Ideed

Keegi võiks raja läbida ratastega kohvriga, millest võtab õhtul laagripaigas ülikonna ja lipsu.
Loodusmatkakorraldaja võiks pakkuda teenusena kas giidiga või omapäi matkates ükskõik millise jupi läbimist selliselt, et paneb sihtpunktis üles vinge laagri, kokkab õhtu- ja hommikusöögi, annab kaasa lõunapaki, turist jalutab veepudeli ja fotoaparaadiga ja naudib Eestimaa loodust.
Autoga jalgsimatkale minemise kontseptsioon on kusagil Võrumaa külas väljatöötamisel.

Tänud

Tegelased, kes meelde jäävad, kui nad seal juba varem ei olnud, ja ilma kelleta matka kas poleks üldse olnud või oleks see olnud raskem, igavam, märjem või muidu ebameeldivam:
-         RMK. Alar Sikk ja teised. Looduskeskuste töötajad, rajamärkijad, radade ja lõkkekohtade hooldajad
-         varustusekipaažid ja külalised, nii plaanipärased kui ka hädapärased ja üllatuslikud: Krõõp, Kalle, Urmas, Külli, Andrew, Arne, Katri. Ja mamma, kes saatis tomateid
-         Kalle (seesama), kes laenas jope
-         Liia ja Piret, kes stoiliselt talusid seda, et mind jälle suvel kuu aega ei ole (ee, natuke üle kolme nädala?)
-         jalgrattur Metsanurmel, kes andis kasutada oma gaasipriimust
-         proua talust enne Kukemetsa lõkkekohta, kes andis lahkelt kaevuvett
-         Mokko Maahotell, Vaskna turismitalu, Kuu talu ja Viikingite Küla
-         Silver Tagakolga külast, kes kostitab matkajaid huvitava vestluse, tee ja söögipoolisega
-         maaomanikud, kes on lubanud rajal oma valdustest läbi minna
-         Koeru pubi Janune Kägu personal, kes mulle asutuse suletud olekust hoolimata siiski süüa andis
-         Pitka võistluse Valga naiskond, kes kulutas lühemaks kilomeetrid enne Rõuget
-         autojuhid, kes pakkusid küüti
-         autojuhid, kes võtsid kruusateel kiiruse maha
-         toredad inimesed Metsavennal
-         jalgrattur, kelle seltsis läbisin Nikerjärve-Napu vahet
-         Gabriela, Jaanika, Henri ja Ain Luhasoos
-         Kavastu paadimees
-         Kastre Jahiselts
-         Kaitseliit, ilma milleta ma ei jaksaks nii palju tassida
-         mäger, kitsed, jänesed ja rästik
Kõndimine jätkub. Kuulu järgi on tulekul rada Kirde-Eestist Penijõele.

Jalutuskäigus kippus kummitama Alenderi lugu https://www.youtube.com/watch?v=A5q_G8pLlQ8