Ärgates on väljas ilus ilm, päike paistab. Koguneb aga juba pilvi, mis lasevad eeldada peatset märjemat keskkonda.
Kavastu
jõeületuseni jõudes on tumelilla teisel pool jõge kohe vastas, kuigi
tundub, et sihtmärgi suund on helgem. Keda pole vastas, on paadimees,
kuid sildil oleval numbril helistades avaneb teispool jõge putka uks ja
valgetes pükstes vanamees lippab paadini. Ülesõit on kiire ja kuigi
kirjade järgi maksab see 50 senti, siis vanamees raha ei võta. Rehmab,
et pole tal paadil mingit lugejat peal ja muretseb, et saan kohe vihma.
Nii see on. Ootan suurema sabina poolelioleva maja varikatuse all ära ja
jätkan tibutamise saatel. Ja siis mitte enam tibutamise.
Kastres paistab lisaks vanainimeste eest hoiatavale sildile ka bussipeatuse putka. Võtan rõõmsalt suuna putkale, kus on teadupärast kuiv ja pink. Ei tea, kes on geniaalse arhitektuurse saavutuse autor, aga putkas on pingid kolmes suunas ja kõik märjad. Milleks katus? Milleks pingid? Milleks kogu putka? Väga ilus ka ei ole, rahvusmustriga randile vaatamata.
Algab viie kilomeetri pikkune sirge kruusateelõik. Alguses on korilased. Tee kulgeb metsa vahel ega ole väga hirmus. Vihm jääb ka järgi. Vaatan just ringi kuivema mätta järele, kui teeservas paistab varikatus. Ei või olla - katusega laud! Kõrval Kastre Jahiseltsi metsaonn, kus kirves, saag, labidas, pann ja patsikumm, hunnik küttepuid ja onni taga tualettpaberiga varustatud kemmerg. Loodetavasti Kastre Jahiselts ei pahanda, et kasutasin nende kemmergut ja panin õues laua taga toime tagasihoidliku pikniku. Väfflitega. Onnist paarkümmend meetrit edasi on tuletõrje veevõtukoht, trepiga.
Pika sirge lõpus on taevas taas tumedam ja ilm jahedam. Müristab. Ja hakkab sadama oavarre-vihma. Piilun kapuutsiserva alt vaid niipalju välja, et näha, kas tee läheb ikka otse või on vaja kuhugi pöörata. Läbi vihmatriipude paistavad okstega sinna-tänna vehkivad puud. Tuul pillutab neid ja vett igas suunas. Keset teed istub jänes. Võtab vist dušši. Terikestel lähen mahajäetud maja tuulekotta varjule, et oodata ilma paranemist. Paranemine on peagi eemalt näha ja tuleb tasapisi lähemale. Äkki on päike väljas ja turvaline jätkata, kuigi veidi veel tilgub.
Ahja lõkkekohas pole vett. See tähendab, et Võnnu poest tuleb lisaks jäätisele soetada ka kaks liitrit vett. Kott muutub oluliselt raskemaks. Nagu sellest veel küllalt ei oleks, liginevad uued tigedad pilved kõmina saatel. Puude vahelt paistab imetabaseid lillasid ja roosasid toone. Kruusatee algus on nagu mudapuder, sest siin on metsa tehtud. Vihm jääb järgi umbes lõkkekohta jõudmise ajaks, aga seal on kõik märg, sest see on taas selline lõkkekoht, mis mõeldud ainult päevitajatele. Ehitan puude varjualusesse pesunööri. Nöörile mittemahtuvad asjad lähevad kemmergusse konksude otsa. Siis pean kemmergu uksel raamatut lugedes taevast silmas, et lasta murul kuvada ja veidi enne järgmist pilve telk üles panna. Telk läheb üles ja kuivad asjad sinna varjule. Ise ka. Edasi peab passima vihmapausi toidu tegemiseks. Tulega saab taas keeruline olema, sest on küll mõned puud, aga mitte ühtegi tööriista. Huvitav, kuidas inimesed neid puid peenestavad? Närivad?
Peri paistab olema veel spartalikum koht ja homme veel vesisem ilm. Põlva majutusasutused jällegi tunduvad olevat täis, veider.
Kastres paistab lisaks vanainimeste eest hoiatavale sildile ka bussipeatuse putka. Võtan rõõmsalt suuna putkale, kus on teadupärast kuiv ja pink. Ei tea, kes on geniaalse arhitektuurse saavutuse autor, aga putkas on pingid kolmes suunas ja kõik märjad. Milleks katus? Milleks pingid? Milleks kogu putka? Väga ilus ka ei ole, rahvusmustriga randile vaatamata.
Algab viie kilomeetri pikkune sirge kruusateelõik. Alguses on korilased. Tee kulgeb metsa vahel ega ole väga hirmus. Vihm jääb ka järgi. Vaatan just ringi kuivema mätta järele, kui teeservas paistab varikatus. Ei või olla - katusega laud! Kõrval Kastre Jahiseltsi metsaonn, kus kirves, saag, labidas, pann ja patsikumm, hunnik küttepuid ja onni taga tualettpaberiga varustatud kemmerg. Loodetavasti Kastre Jahiselts ei pahanda, et kasutasin nende kemmergut ja panin õues laua taga toime tagasihoidliku pikniku. Väfflitega. Onnist paarkümmend meetrit edasi on tuletõrje veevõtukoht, trepiga.
Pika sirge lõpus on taevas taas tumedam ja ilm jahedam. Müristab. Ja hakkab sadama oavarre-vihma. Piilun kapuutsiserva alt vaid niipalju välja, et näha, kas tee läheb ikka otse või on vaja kuhugi pöörata. Läbi vihmatriipude paistavad okstega sinna-tänna vehkivad puud. Tuul pillutab neid ja vett igas suunas. Keset teed istub jänes. Võtab vist dušši. Terikestel lähen mahajäetud maja tuulekotta varjule, et oodata ilma paranemist. Paranemine on peagi eemalt näha ja tuleb tasapisi lähemale. Äkki on päike väljas ja turvaline jätkata, kuigi veidi veel tilgub.
Ahja lõkkekohas pole vett. See tähendab, et Võnnu poest tuleb lisaks jäätisele soetada ka kaks liitrit vett. Kott muutub oluliselt raskemaks. Nagu sellest veel küllalt ei oleks, liginevad uued tigedad pilved kõmina saatel. Puude vahelt paistab imetabaseid lillasid ja roosasid toone. Kruusatee algus on nagu mudapuder, sest siin on metsa tehtud. Vihm jääb järgi umbes lõkkekohta jõudmise ajaks, aga seal on kõik märg, sest see on taas selline lõkkekoht, mis mõeldud ainult päevitajatele. Ehitan puude varjualusesse pesunööri. Nöörile mittemahtuvad asjad lähevad kemmergusse konksude otsa. Siis pean kemmergu uksel raamatut lugedes taevast silmas, et lasta murul kuvada ja veidi enne järgmist pilve telk üles panna. Telk läheb üles ja kuivad asjad sinna varjule. Ise ka. Edasi peab passima vihmapausi toidu tegemiseks. Tulega saab taas keeruline olema, sest on küll mõned puud, aga mitte ühtegi tööriista. Huvitav, kuidas inimesed neid puid peenestavad? Närivad?
Peri paistab olema veel spartalikum koht ja homme veel vesisem ilm. Põlva majutusasutused jällegi tunduvad olevat täis, veider.
Lisa kommentaar