Ahja-Peri, 38,6 km

Püksisääred saab kohe rohus märjaks, siis kruus kuni Ahjani. Ahjal läheb ilm helgemaks ja pilved heledamaks. Ilmneb, et olen jõudnud väikese Illimari radadele. Keegi on omale aianurka varunud bussipeatuse sildi. Juhuks kui tekib tahtmine hakata bussipeatust pidama. Tanklas teatatakse, et pubi on lammutatud, varsti tuleb uus. Proovin uut toodet. Kui ei suuda otsustada, kas võtta jäätis või kohuke, siis võta väikse Tomi kohukesejäätis!
Vaarikale minev naine tunneb mu tegemiste vastu huvi ja teatab, et tema küll üksi kuhugi ei läheks. Tundub, et osa inimesi jätab palju toredaid asju sel põhjusel tegemata.
Pärast Ahjat on hiiglaslik maasikapõld, lapsed korjavad maasikaid. Siis kõnnib tuul üle rukki ja põld tundub nii pehme, et on tahtmine sellele pai teha.
Kilomeetrid on hakanud kuidagi kiiremini kuluma. Ja puhkepause pole enam nii tihti vaja kui alguses. Keha hakkab vist aru saama, et see jama ongi uus reaalsus.
Rada suubub metsateedele. Vaarikaid on tõesti palju, teen nende manustamiseks mitu pausi. Veidi enne Valgesoo lõkkekohta pean aru, kas minna kaasa raja poolt pakutava jõnksuga või minna otse. Rada näeb välja meelitavam ja jõnks viib läbi salapäraselt hämara kuusiku heledasse männikusse. Pärast seda näitab üks nool vales suunas ja edasi tähistan 500 kilomeetri täitumist suuremat sorti mustikatega.
Valgesoo lõkkekoht on nagu kääbikute küla, pisikese laavu ja madala puukuuriga. Siiani olen kuiv, aga pilved ei tõota head. Tibutab kuni Kiidjärveni. Saan äkki aru, miks mulle täna terve päev Aune sekretär Reet meelde on tulnud.
Kiidjärvel on kõigepealt Kantsist tuttav neiu. Kasutan võimalust kuivada ja tarbin ühe matkatee margi eest kohvi ja müslibatooni. Olen vist selle metsas elamisega väga jutukaks muutunud. Kuulen uudiseid. Esiteks seda, et paar päeva tagasi kutsusid telkijad karule politsei. Karu rikkus ilmselt avalikku korda, pöörates enda kasuks võõrast toidukraami. Muidugi oleks hoopis telkijad pidanud saama karistada, et õpetavad loomi seostama lõkkekohta tasuta toiduga. Teiseks selgub Põlva majutuskohtade hõivatuse põhjus. Intsikurmus tehakse suuremas koguses muusikat. Päike tuleb välja.
Veidi maa pärast saabuv Sõnajala lõkkekoht on ilus, kõrgel jõe kohal. Rada koosneb järjest rohkem järskudest tõusudest ja langustest. Tere tulemast Lõuna-Eestisse. Rajakõrvane pole ei vaadete ega mustikatega kitsi. Teen ujumispausi vaatega liivakivipaljandile. Rohkem loodusnautlejaid õnneks näha ei ole, sest ma ei kavatse ju mitte ümber, vaid ainult lahti riietuda. Kui pesta ei saa, siis saab vähemalt leotada. Osad teibid ligunevad lahti ja need tuleb asendada. Kiil tuleb vaatama, mis ma teen.
Rada kulgeb pikalt Ahja jõe kohal ja kõrval. Jõel sõidab miskine laev.
Tekivad suured harvad vihmapiisad, aga ma kangekaelselt ei pane vihmariideid selga. Vihm sama kangekaelselt sajab edasi ja päike kangekaelselt paistab. Kolm kanget. Vihm loobub esimesena, siis kaob päike kuhugi. Suures Taevaskojas on kogu kamp jälle koos.
Ottenile oli siiski Kiidjärvelt 8 kilomeetrit. Siin päike, pilv ja väfflipaus.
Edasi on viimne reliikvia ja seejärel kenad murused terviserajad saledate kuuskede vahel, hõre vihm ja viltused päikesekiired.
Põlvas saab sularaha, soovi korral saaks ka palju sporti teha ja tööriistu soetada. Mõnda mõnusat söögikohta ei hakka silma.
Perile viib taas metsarada. Laagriplats on iseenesest armas, aga pole ühtki kuiva kohta, kuhu asetada oma esemed ja istmik. Oja on suht mudane.
Saabub varustusekipaaž koosseisus Krõõp, Külli ja Andrew. Tellitule lisanduseks tomatid ja keedetud munad. Jee. Üldse on tore, kui siin metsas külalised käivad.
Intsikurmu kostab hästi kätte. Kui olen telki varjunud, asub keegi loom toimetama varasemate telkijate kilekottidega, mis kuhjatud puude varjualusesse.