Metsanurme-Saula, 35 km

Püüan tulutult vett keeta, aga saavutan peamiselt palju tossu. Isegi Soomest ostetud imepallid ei aita. Saan vee siiski sedavõrd soojaks, et kannatab pudru ja kohvi jaoks kasutada. Jalgrattur alles norskab. Kui ükskord ärkab, siis teeb ruttu ja on enne mind läinud.
Rada läheb kuni järgmise lõkkekohani läbi jõeäärse heina, kus oleks kohe võimalus uuesti läbimärjaks saada. Jätan selle vahele. Kõrvalt läheb külani kruusatee. Siis on palju maanteed.
Tõdval pean pikalt aru, vahtides taevast ja kaarti ja ilmateadet, kas lõigata rattateed pidi või minna mööda külavahe- ja metsateid. Isegi jäätis ei too selgust. Lõpuks otsustan jalgtee kasuks, maanteid juba sai piisavalt. Veidi aja pärast korra sajab, kuid jääb kohe järele, kui olen jope selga pannud.
Algab mets ragistamisega võpsikus, karglemisega mättalt mättale ja hulga sääskedega, läbi roheliste tunnelite. See oli siiski hea valik. Kusagil võsas rähklemise käigus kaotan fotokoti vihmakatte, mis kuivades koti küljes rippus. Läbi tuleks otsida nelja kilomeetri jagu metsa. Loobun ja veedan edasised kilomeetrid mõeldes, millega vihmakatet asendada. Pärast erinevate variantide kaalumist tuleb meelde, et kaasas on ju ka tagavaraks võetud veekott. Kui see peab vee sees, ju siis peab ka vee väljas. Tuleb ainult proovida, kas fotokott sinna sisse mahub ja võibolla natuke ehitada.
Esialgu ehitan mobiilse mobiililaadimispunkti, sest tundub, et niipea sadama ei hakka. Saarte rabast vaja teha üks telefonikõne.
Kui kohati pole üldse rajamärke, siis metsas on märgistus väga hea, eriti arvestades, et rada on seal tihti ainult vaevumärgatav nire. Vaid ühel korral kaotan märgid silmist ja kohe kostab puude vahelt mingi kolin. Osa rajast on üles sonkinud metssead.
Lõikan välja tiiru läbi Nabala-Paekna matkaraja, mis on kahtlemata vaatamist väärt, kuid veidi kergema kandamiga, seda enam, et rada naaseb maanteele pärast umbes kolmekilomeetrist ringi viissada meetrit ärakeeramisest eemal. Siuke u-tähekujuline teelisa. Ei tea, mis peaks inimesi selleks motiveerima. Tulen kunagi selleks siia hoopis eraldi.
Dieedile lisanduvad vaarikad. Need asuvad võrreldes seni pakutud süsivesikutega tunduvalt sobivamal kõrgusel.
Saarte rabani viib korralik mudarada. Lõkkekoht on 600 meetrit rajast eemal, seega ma ei lähe vaatama, kas lubatud metsaonn seal ikka on. Enne helistan Viikingite Külla, mis on veider arhitektuur Tartu maantee ääres ja muuhulgas pakub ka majutust. Kohe sealsamas on ka järgmine lõkkekoht, aga ilma onni lubaduseta. Tube on. Seega spurdin edasi, 10 kilomeetrit on ju käkitegu. Eriti kui tagant kannustab lootus dušile, kuivale toale ja kellegi teise tehtud söögile, mis ei tule pakist.
Tuleb pääseda üle Angerja oja, kuhu on langetatud kaks puud, teine sobivalt rinnakõrgusel, kust kinni hoida. Purdeni pääsemise eel on nõgesed, sääsed ja võimalus ojja kukkuda. Keset manöövrit näen, et kümme meetrit edasi on korralik sild. Häh.
Väljun metsast Tuhala sildi juures. Tuhala bussipeatust ei kasutata kemmerguna, see-eest saab sealt teada, et Harri ja Nils on peded.
Viimasel metsalõigul enne maanteed vaatab päike pilvede vahelt ja mu suure kandamiga vari hüpleb puutüvedel. Saula lõkkekoht on uus ja ilus, aga siia ma siiski ei jää. Ei oleks uskunudki, et võin olla nii rõõmus nähes Tartu maanteed.
Sisenen viikingite juurde tagauksest, aga suure kotiga saabuja ei huvita personali sellegipoolest karvavõrdki. Saan toa, kus lisaks voodile vaevalt ruumi koti jaoks, muud mööblit esindab redel. See viib üleval oleva kolmanda voodini. Tualett ja pesemine on ühised. Kobin koos hunniku mustade riietega duši alla ja riputan siis riided redelipulkadele. Telk läheb ülakorruse voodi piirde külge ja moodustab ukse ette kardina. Ka kõik muu kraam saab laiali harutatud. Kuuseokkaid pudeneb igalt poolt. Tuba on kuidagi pime, lamp on tala taga. Võibolla viiking-style.
Saabub mootorrattur Tallinnast, et süüa koos õhtust. Söök pole just eiteamis, aga seltskond vähemalt on hea. Pärast käsitööõllede pruukimist ei maitse alekok enam millegi järele.