See päev oli plaanides algusest peale kõige suurem küsimärk, sest
tundus, et iga päeva lisamine on usalduse kuritarvitamine, samas on siin
laagriplatsidel nii tobedad vahed, mis üheks päevaks liiga lühike, kuid
kaks kokku panna jällegi liiga pikk. Arvestasin metsikult telkimise
vajadusega. Tegelikult sai kokkuvõtlikult nii, et päeva esimene pool oli
huvitav ja päikeseline, teine pool väsitav ja märg.
Detailsemalt on
alguses õu telgist välja vaadates sombune, taevas hõljub kahtlast värvi
ollus. Kui olen pudru valmis saanud, on pea kohal aga ühtäkki vaade
erksinine, päike sirab puude vahelt ja linnud vidistavad. Mõni võtab
isegi laulujoru üles. Kaugemal huilgavad sookured. Alles hiljem hakkab
kostma esimesi autosid. Maanteemüra on siia hästi kuulda, õhtul kostis
ka kilkeid ja möla, aga õnneks on parkla hilisõhtuste külaliste jaoks
ebamugavalt kaugel.
Kui minema hakkan, on pilvkate siiski taastunud.
Rajamärgistus kuni Rummuni on olematu. Ühes kohas metsas on küll kolm märki kobarasse kogunenud, edasi teeristil ei teavita aga paremale keeramisest miski. GPS päästab olukorra. Tühjade tulpade järgi võib aimata, et sildid on sealt minema kõndinud, Rummus üks ka lõhutud, ühel nooled tagurpidi peale kleebitud. See kõik viitab sellele, et lisaks inimestele elab siin ka jobusid.
Kõigepealt on mets, metsa vahelt nähtavale ilmuv tuhamägi sürreaalne vaatepilt ja šokiturismimaastiku lülitamine matkaraja koosseisu hea leid. Põllult kostavad sookurgede karjed. Vanal vanglamüüril algavad rajamärgid uuesti ja keegi on seepeale suurest rõõmust ketsidest välja hüpanud.
Muuhulgas tuleb ronida läbi müüris oleva rinnakõrguse avause. Teisel pool telkivad lätlased on pisut üllatunud, kui koos kotiga müürile kerkin. Siis poeb rada läbi tihniku, rinnuni rohu ja üle küngaste. Tõeline džunglirada. Rohu sees oleval kivil valge ja rohelisega märgi nägemine taastab minu sümpaatia rajamärkijate vastu.
Vee all on näha puid ja hoonete jäänuseid. Ajuti elavneb hüsteeriline kajakakisa, haigrule astun peaaegu peale. Faunast on veel esindatud kaks kalameest ja kaks pea vette pargitud auto kõrval kummipaadis istuvat tühjailmelist noorukit.
Nii kestab see terve järve põhjapoolse külje jagu (autoteest teisel pool). Tegelikult kulgeb ka järve põhjakaldal mootorsõidukiga läbitav kruusatee, mis oleks alternatiiviks tihnikus ragistamisele.
Veidi enne seda, kui rada järvest eemale keerab, on sild kanuudega ja rahvahulk. Veel enne metsik ujumiskoht. Kasutan viimast, kalamehed eemal rivistuvad sillale. Vesi on külm ja värskendav, põhja on parem mitte vaadata. Seal kasvavad igasugu imelikud asjad.
Plaastrid ligunevad lahti ja tuleb varbad uuesti teipida. Rullplaaster kukub vette. Neetud. Padiselt saabub pilv.
Enne maanteed keerab vastu tuttav punane auto. UT tuli mind raja äärde ergutama. Lahe. Inimene on käinud looduses ja pluusi järgi otsustades mustikate otsa kõhuli kukkunud ning selle tegevuse käigus lömastanud ka ühe satika, kelle pinnalaotus trofeena kõhu külge on kleepunud.
Nüüd on kiire. Kappan mööda Vasalemma mõisast, siis on mets, põld ja siis Vasalemma ise. Poest saab tarvikuid, aga pinki joodikute jaoks pole paigaldatud. See-eest on kena pügatud muruplats. Istun siis sinna, söön jäätise ja joon mustikamaitselise vitamiinijoogi, millel kiri "feeling good, looking better". Vähemalt näen ma nüüd hea välja. Mööda sõitvad vanamehed jalgratastel vaatavad mind sõnatult.
Mööda tühermaast, spurt asfaldil ja siis on uus ja tühi Ohtu lõkkekoht. Puhkus, snäkk. Ilmaennustuse järgi peaks juba ammu vihma sadama. Vahetult lõkkekoha järel on kruusiaugutalu-nimeline majapidamine, kust ilmselt annaks häda korral joogivett küsida.
Tibutamine hakkab veidi pärast Ohtut ja kasvab pärast Keilat üle korralikuks vihmaks. Viimased 12 kilomeetrit vaatan maailma tilkuva mütsinoka alt. Otsustan, et kui enne kaheksat maanteeni jõuan, pressin edasi kuni järgmise lõkkekohani, sest sellises ilmas ei oleks katuseta söögitegu ja muud asjatoimetused mõeldavad. Vahepeal on põllumajandusmaastik. Keilas tuleb sulberdada läbi jõe, kuhu asetatud kivid on kuivema ilma korral ilmselt näha. Leian pargist toika, millega saab katsuda, kas kivi on või ei ole. Tekib tahtmine panna telk üles sinnasamma parki, mille servas osutub olema Harjumaa muuseum. Muuseumi kõrvalt hargnev väike jalgrada on taaskord leitav ainult GPSi abiga. Kuivenduskraavi kõrval puhates tervitab mind tagant lähenev jalgrattur. Läheb Metsanurme ja on jutukas.
Edasi on hästi palju sirget teed. Kui Pärnu maanteele lähenen, on kell 19:43. Silla all on kuiv. Ilma üle rõõmustavad peamiselt lehmad, teod ja konnad. Teod on end teele pikaks venitanud, mis nii mõnelegi saatuslikuks on saanud. Lehmad kõnnivad kepsakalt karjamaal ja naudivad parmuvaba elu. Konnad hüppavad hiljem jõe ääres kõrges kaares üle raja. Kruusateel on loike juba rohkem kui loiguvaba maad. Olen täiesti läbi vettinud, jõeäärset kitsast rada ümbritsevad heinad on nagu märjad švammid, mis igal sammul vett riietesse juurde vajutavad. Soe just ei ole. Miks ma ei võiks olla kuskil soojas ja kuivas kohas?
Jalgrattur on rabatud kui poole kümne paiku kohale jõuan. Tulid selle vihmaga? Pakub oma gaasipriimust vee keetmiseks. Jah, peab sööma ja teed tegema ja panema selga ainsad järelejäänud kuivad riided - magamisriided. Iseseisvalt ma täna suure tõenäosusega tuld üles ei saaks, kahetsusväärselt väljendub mu piiritu tänu väga napisõnaliselt.
Lõkkekohas puuduvad bukletis reklaamitud tualett, katusealune laud, katusega lõkkease ja prügikast. On aga uhkelt olemas infotahvel. Õnneks on ka miskine varjualune, mis väga läbi ei tilgu. Jalgrattur teatab, et veidi edasi asuvas teises lõkkekohas pole midagi peale pinkide.
Jalgratturi sõber toob talle õlut, koos susivad nad lõkke põlema, mille ääres me siis seltsis omi jalanõusid kuivatame.
Kui minema hakkan, on pilvkate siiski taastunud.
Rajamärgistus kuni Rummuni on olematu. Ühes kohas metsas on küll kolm märki kobarasse kogunenud, edasi teeristil ei teavita aga paremale keeramisest miski. GPS päästab olukorra. Tühjade tulpade järgi võib aimata, et sildid on sealt minema kõndinud, Rummus üks ka lõhutud, ühel nooled tagurpidi peale kleebitud. See kõik viitab sellele, et lisaks inimestele elab siin ka jobusid.
Kõigepealt on mets, metsa vahelt nähtavale ilmuv tuhamägi sürreaalne vaatepilt ja šokiturismimaastiku lülitamine matkaraja koosseisu hea leid. Põllult kostavad sookurgede karjed. Vanal vanglamüüril algavad rajamärgid uuesti ja keegi on seepeale suurest rõõmust ketsidest välja hüpanud.
Muuhulgas tuleb ronida läbi müüris oleva rinnakõrguse avause. Teisel pool telkivad lätlased on pisut üllatunud, kui koos kotiga müürile kerkin. Siis poeb rada läbi tihniku, rinnuni rohu ja üle küngaste. Tõeline džunglirada. Rohu sees oleval kivil valge ja rohelisega märgi nägemine taastab minu sümpaatia rajamärkijate vastu.
Vee all on näha puid ja hoonete jäänuseid. Ajuti elavneb hüsteeriline kajakakisa, haigrule astun peaaegu peale. Faunast on veel esindatud kaks kalameest ja kaks pea vette pargitud auto kõrval kummipaadis istuvat tühjailmelist noorukit.
Nii kestab see terve järve põhjapoolse külje jagu (autoteest teisel pool). Tegelikult kulgeb ka järve põhjakaldal mootorsõidukiga läbitav kruusatee, mis oleks alternatiiviks tihnikus ragistamisele.
Veidi enne seda, kui rada järvest eemale keerab, on sild kanuudega ja rahvahulk. Veel enne metsik ujumiskoht. Kasutan viimast, kalamehed eemal rivistuvad sillale. Vesi on külm ja värskendav, põhja on parem mitte vaadata. Seal kasvavad igasugu imelikud asjad.
Plaastrid ligunevad lahti ja tuleb varbad uuesti teipida. Rullplaaster kukub vette. Neetud. Padiselt saabub pilv.
Enne maanteed keerab vastu tuttav punane auto. UT tuli mind raja äärde ergutama. Lahe. Inimene on käinud looduses ja pluusi järgi otsustades mustikate otsa kõhuli kukkunud ning selle tegevuse käigus lömastanud ka ühe satika, kelle pinnalaotus trofeena kõhu külge on kleepunud.
Nüüd on kiire. Kappan mööda Vasalemma mõisast, siis on mets, põld ja siis Vasalemma ise. Poest saab tarvikuid, aga pinki joodikute jaoks pole paigaldatud. See-eest on kena pügatud muruplats. Istun siis sinna, söön jäätise ja joon mustikamaitselise vitamiinijoogi, millel kiri "feeling good, looking better". Vähemalt näen ma nüüd hea välja. Mööda sõitvad vanamehed jalgratastel vaatavad mind sõnatult.
Mööda tühermaast, spurt asfaldil ja siis on uus ja tühi Ohtu lõkkekoht. Puhkus, snäkk. Ilmaennustuse järgi peaks juba ammu vihma sadama. Vahetult lõkkekoha järel on kruusiaugutalu-nimeline majapidamine, kust ilmselt annaks häda korral joogivett küsida.
Tibutamine hakkab veidi pärast Ohtut ja kasvab pärast Keilat üle korralikuks vihmaks. Viimased 12 kilomeetrit vaatan maailma tilkuva mütsinoka alt. Otsustan, et kui enne kaheksat maanteeni jõuan, pressin edasi kuni järgmise lõkkekohani, sest sellises ilmas ei oleks katuseta söögitegu ja muud asjatoimetused mõeldavad. Vahepeal on põllumajandusmaastik. Keilas tuleb sulberdada läbi jõe, kuhu asetatud kivid on kuivema ilma korral ilmselt näha. Leian pargist toika, millega saab katsuda, kas kivi on või ei ole. Tekib tahtmine panna telk üles sinnasamma parki, mille servas osutub olema Harjumaa muuseum. Muuseumi kõrvalt hargnev väike jalgrada on taaskord leitav ainult GPSi abiga. Kuivenduskraavi kõrval puhates tervitab mind tagant lähenev jalgrattur. Läheb Metsanurme ja on jutukas.
Edasi on hästi palju sirget teed. Kui Pärnu maanteele lähenen, on kell 19:43. Silla all on kuiv. Ilma üle rõõmustavad peamiselt lehmad, teod ja konnad. Teod on end teele pikaks venitanud, mis nii mõnelegi saatuslikuks on saanud. Lehmad kõnnivad kepsakalt karjamaal ja naudivad parmuvaba elu. Konnad hüppavad hiljem jõe ääres kõrges kaares üle raja. Kruusateel on loike juba rohkem kui loiguvaba maad. Olen täiesti läbi vettinud, jõeäärset kitsast rada ümbritsevad heinad on nagu märjad švammid, mis igal sammul vett riietesse juurde vajutavad. Soe just ei ole. Miks ma ei võiks olla kuskil soojas ja kuivas kohas?
Jalgrattur on rabatud kui poole kümne paiku kohale jõuan. Tulid selle vihmaga? Pakub oma gaasipriimust vee keetmiseks. Jah, peab sööma ja teed tegema ja panema selga ainsad järelejäänud kuivad riided - magamisriided. Iseseisvalt ma täna suure tõenäosusega tuld üles ei saaks, kahetsusväärselt väljendub mu piiritu tänu väga napisõnaliselt.
Lõkkekohas puuduvad bukletis reklaamitud tualett, katusealune laud, katusega lõkkease ja prügikast. On aga uhkelt olemas infotahvel. Õnneks on ka miskine varjualune, mis väga läbi ei tilgu. Jalgrattur teatab, et veidi edasi asuvas teises lõkkekohas pole midagi peale pinkide.
Jalgratturi sõber toob talle õlut, koos susivad nad lõkke põlema, mille ääres me siis seltsis omi jalanõusid kuivatame.
Lisa kommentaar