Hommikul on nii külm, et otsin kotist kindad lagedale. Järv aurab,
venelased norskavad. Päikesetõusu pool taevas on mingi hämu. Teisel pool
on selge. Tuult pole.
Algus on tore, mööda järvekallast ja Saare
mõisa alleed, edasi läheb peaaegu kuni Kaiu järveni asfalttee. Kott ei
ole vahepeal kergemaks läinud, vaid surub mind taas maadligi.
Jõhvi-Tartu maantee ääres peatub auto ja naisterahvas hakkab kaupa välja laduma. Vaarikad, küüslauk, värske soolakurk. Eile soolatud. Maitseb krõmps. Tellin viis kurki ja vaatan, kuidas kandamile lisandub 265 grammi. Soovime teineteisele vastastikku edu ja jätkan matka.
Kaiu järve ääres on lõkkekohti jalaga segada. Pööran sisse esimesse ja serveerin endale rikkaliku eine soolakurkidest, õllesigaritest, näkileivast, keedetud munast (läks eile meelest) ja päikesetõusu marjasegust. Vasakul sinetab järv.
Läbin veidi metsarada ja takerdun vaarikatesse. Sõõru metsade lähedus annab tunda, metsas on korilasi. Kukeseenesaak paistab hea olema ja mustikad on suured nagu kirsid. Vohmin viimaseid süüa kahe suupoolega.
Mustikapausi ajal mööduvad viis seljakottidega noort ja mina mõni aeg hiljem jälle neist. Teel Elistverest Kavastusse, õhtuks jõuame kõik Kukemetsa.
Jätkuvad kenad metsavaheteed, mets on järjest muhklikum ja rada hakkab ka üles-alla käima.
Kukemetsas pole vett, seega istub kuklas veemure. Oja on 16 km enne, see vee tassimiseks liig pikk maa. Jään lootma juhusele. Viimases majas enne lõkkekohta, ca 2 km, on lahke vanaproua. Saan kaevuvett, üksiti uuritakse, kust tulen ja kuhu lähen ja soovitakse head matka.
Kohe ümber nurga ongi Kukemetsa lõkkekoht, kena koht, onn ja lakaga puukuur ja kõik muu eluks vajalik. Kolin lakka. Siis pesen end peotäie veega, mis näeb välja pigem mõne rituaalse pesemise moodi. Siis tuli ja söök. Kõik läheb nagu ludin, tunnen ennast nagu vana laagrihunt.
Saabub korraldus osaleda elektroonilisel hääletusel, hääletamise käigus võtan säärelt kinni puugi, kes ei ole veel suutnud otsustada, kuhu hambad sisse lüüa.
Säutsuvad üksikud linnud, mesilane lendab mööda, muidu vaikus. Päike vajub kollase helenduse saatel puude taha. Lösutan teetassiga pingil, naudin võimalust laiutada, kuniks noored kohale jõuavad. Ähijärve on nüüd juba lähemal kui Peraküla. Kõik on kõige paremas korras, kas midagi võiks valesti minna?
Pauk tuleb ootamatust kohast. Tahvelarvutile on tekkinud asja eest, teist taga, salapärane pin-kood, mille kohta EMT ei oska midagi arvata. Toodagu pill esindusse. Lähim esindus on Põlvas, sinna jõuan reedel. Neetud, terve aeg mingi pinnijant. Loen siis hoopis raamatut ja kustun laka põrandal hoolimata saabuvatest sõnumitest.
Jõhvi-Tartu maantee ääres peatub auto ja naisterahvas hakkab kaupa välja laduma. Vaarikad, küüslauk, värske soolakurk. Eile soolatud. Maitseb krõmps. Tellin viis kurki ja vaatan, kuidas kandamile lisandub 265 grammi. Soovime teineteisele vastastikku edu ja jätkan matka.
Kaiu järve ääres on lõkkekohti jalaga segada. Pööran sisse esimesse ja serveerin endale rikkaliku eine soolakurkidest, õllesigaritest, näkileivast, keedetud munast (läks eile meelest) ja päikesetõusu marjasegust. Vasakul sinetab järv.
Läbin veidi metsarada ja takerdun vaarikatesse. Sõõru metsade lähedus annab tunda, metsas on korilasi. Kukeseenesaak paistab hea olema ja mustikad on suured nagu kirsid. Vohmin viimaseid süüa kahe suupoolega.
Mustikapausi ajal mööduvad viis seljakottidega noort ja mina mõni aeg hiljem jälle neist. Teel Elistverest Kavastusse, õhtuks jõuame kõik Kukemetsa.
Jätkuvad kenad metsavaheteed, mets on järjest muhklikum ja rada hakkab ka üles-alla käima.
Kukemetsas pole vett, seega istub kuklas veemure. Oja on 16 km enne, see vee tassimiseks liig pikk maa. Jään lootma juhusele. Viimases majas enne lõkkekohta, ca 2 km, on lahke vanaproua. Saan kaevuvett, üksiti uuritakse, kust tulen ja kuhu lähen ja soovitakse head matka.
Kohe ümber nurga ongi Kukemetsa lõkkekoht, kena koht, onn ja lakaga puukuur ja kõik muu eluks vajalik. Kolin lakka. Siis pesen end peotäie veega, mis näeb välja pigem mõne rituaalse pesemise moodi. Siis tuli ja söök. Kõik läheb nagu ludin, tunnen ennast nagu vana laagrihunt.
Saabub korraldus osaleda elektroonilisel hääletusel, hääletamise käigus võtan säärelt kinni puugi, kes ei ole veel suutnud otsustada, kuhu hambad sisse lüüa.
Säutsuvad üksikud linnud, mesilane lendab mööda, muidu vaikus. Päike vajub kollase helenduse saatel puude taha. Lösutan teetassiga pingil, naudin võimalust laiutada, kuniks noored kohale jõuavad. Ähijärve on nüüd juba lähemal kui Peraküla. Kõik on kõige paremas korras, kas midagi võiks valesti minna?
Pauk tuleb ootamatust kohast. Tahvelarvutile on tekkinud asja eest, teist taga, salapärane pin-kood, mille kohta EMT ei oska midagi arvata. Toodagu pill esindusse. Lähim esindus on Põlvas, sinna jõuan reedel. Neetud, terve aeg mingi pinnijant. Loen siis hoopis raamatut ja kustun laka põrandal hoolimata saabuvatest sõnumitest.
Lisa kommentaar