Veelkord korralik hommikukohv Mokkol ja siis Patjalga.
Täna on ka kerge
koti päev, Krõõp ja Kalle toimetavad koti õhtuks Saare järve äärde. Samm
on reibas, puhkepause vähe, pildistamise omi aga seda rohkem. Taevas on
tihedalt pilvi täis topitud, sinise jaoks on jäänud vähe ruumi. Mida
edasi, seda enam sinine nähtavale trügib.
Tuttav Vooremaa maastik on silmale kena, looklevad kruusateed, silmapiirini põllud, saatjaks soe tuul ja ritsikasirin. Vooreharjalt paistab kuni Vooremaa teise otsani. Põllud täis lilli. Piklikud järved voorte vahel. Üksikud lilleklumpidega majad metsa ja põllu sees. Asko Jõgevamaa Liinid pakuvad küüti. Tänan ja keeldun. Möödasõitvad autod, paar tükki neid ainult ongi, võtavad kiiruse hoolitsevalt maha, et mitte väga tolmutada. Kena neist.
Teeäärse talu värava juures sätib ema last vankrisse magama. Kolm koera rivistuvad vankri kõrvale ja räpivad mulle järele.
Raigastvere järve juures on vaatetorn, üleval vaade ja tugev tuul.
Elistveres saab templi matkatee passi ja suudan välja meelitada pätikohvi. Mind suunatakse kööki endale sobivat segu välja tempima. Heldeke, on alles toredaid inimesi. Tänuks piisavat naeratusest. Pikkjärve ääres pidavat elama veel head rahvast, kes meeleldi midagi matkajate heaks teeks, näiteks laseks nad oma õuemurule telkima. No tõesti, egoistlik ja pahur eestlane.
Veidi pärast Elistveret on Vudila-nimeline lõbustusasutus ja paistavad kutsuvad jäätisenimedega päevavarjud. Paraku on asutus esmaspäeviti suletud ja jäätis jääb kättesaamatuks.
Maarja-Magdaleenasse on samuti hulk asfalti, aga sedapuhku kannustab mind lühikeses perspektiivis jäätis Maarja-Magdaleena poes ja pikemas perspektiivis ujumine Saare järves. Homne päev on juba ülikpikk perspektiiv ja kaugem tulevik kaetud tundmatute aegade hämuga. Sale kirikutorn paistab juba mitu kilomeetrit enne asulat.
Poes ostavad kaks kohalikku härrasmeest kumbki omale kaheliitrise vedeliku, mida ilmselt turustatakse õlle nime all, ja väntavad jalgratastega minema. Teisel neist on t-särgi seljal kiri "Vali elu!".
Uhmardu bussipeatuses on pink ketiga ühendatud peatuseposti külge. Ei saagi aru, kumb neist võiks tahta oma kohalt lahkuda.
Tore kruusatee (ei ole oksümooron) viib Saare järveni. Jalutan lõkkekohast edasi kuni meie tavalise ujumiskohani, kus on kokku lepitud kohtumine kotiga. Kotil läheb aega, jõuan ära ujuda, riided vahetada, varbad teipidest lahti harutada ja veevirvendust vaadata. Tagasi lõkkekohas, ei suuda ma vahepeal toimunud muutusi ära imestada. Puude vahel on paarkümmend telki, vähemalt sada venelast ja sama palju jalgrattaid. Keegi saeb kuskil mootorsaega, kogu metsaalust täidab möla, pikituna venekeelsete vandesõnadega. Kust see kõik siia sadas? Lõkkekoht on õnneks vaba ja veidi eraldatud. Veidi kõheldes sean ennast seal sisse. Varsti kolistatakse midagi ja seltskond jääb suhteliselt vagaseks. Tualetti siin taaskord ei ole, mis tähendab, et kogu see kari hädaldab metsa all. Päike joonistab laagriplatsile vöötkoodi. Kui poleks ajuti kostvaid kilkeid, oleks äärmiselt idülliline õhtu, tuulevaikne, päikeseloojang järve taha, ainult kaks sääske. Sääsed siiski ilmuvad pärastpoole suurema kambaga.
Tuttav Vooremaa maastik on silmale kena, looklevad kruusateed, silmapiirini põllud, saatjaks soe tuul ja ritsikasirin. Vooreharjalt paistab kuni Vooremaa teise otsani. Põllud täis lilli. Piklikud järved voorte vahel. Üksikud lilleklumpidega majad metsa ja põllu sees. Asko Jõgevamaa Liinid pakuvad küüti. Tänan ja keeldun. Möödasõitvad autod, paar tükki neid ainult ongi, võtavad kiiruse hoolitsevalt maha, et mitte väga tolmutada. Kena neist.
Teeäärse talu värava juures sätib ema last vankrisse magama. Kolm koera rivistuvad vankri kõrvale ja räpivad mulle järele.
Raigastvere järve juures on vaatetorn, üleval vaade ja tugev tuul.
Elistveres saab templi matkatee passi ja suudan välja meelitada pätikohvi. Mind suunatakse kööki endale sobivat segu välja tempima. Heldeke, on alles toredaid inimesi. Tänuks piisavat naeratusest. Pikkjärve ääres pidavat elama veel head rahvast, kes meeleldi midagi matkajate heaks teeks, näiteks laseks nad oma õuemurule telkima. No tõesti, egoistlik ja pahur eestlane.
Veidi pärast Elistveret on Vudila-nimeline lõbustusasutus ja paistavad kutsuvad jäätisenimedega päevavarjud. Paraku on asutus esmaspäeviti suletud ja jäätis jääb kättesaamatuks.
Maarja-Magdaleenasse on samuti hulk asfalti, aga sedapuhku kannustab mind lühikeses perspektiivis jäätis Maarja-Magdaleena poes ja pikemas perspektiivis ujumine Saare järves. Homne päev on juba ülikpikk perspektiiv ja kaugem tulevik kaetud tundmatute aegade hämuga. Sale kirikutorn paistab juba mitu kilomeetrit enne asulat.
Poes ostavad kaks kohalikku härrasmeest kumbki omale kaheliitrise vedeliku, mida ilmselt turustatakse õlle nime all, ja väntavad jalgratastega minema. Teisel neist on t-särgi seljal kiri "Vali elu!".
Uhmardu bussipeatuses on pink ketiga ühendatud peatuseposti külge. Ei saagi aru, kumb neist võiks tahta oma kohalt lahkuda.
Tore kruusatee (ei ole oksümooron) viib Saare järveni. Jalutan lõkkekohast edasi kuni meie tavalise ujumiskohani, kus on kokku lepitud kohtumine kotiga. Kotil läheb aega, jõuan ära ujuda, riided vahetada, varbad teipidest lahti harutada ja veevirvendust vaadata. Tagasi lõkkekohas, ei suuda ma vahepeal toimunud muutusi ära imestada. Puude vahel on paarkümmend telki, vähemalt sada venelast ja sama palju jalgrattaid. Keegi saeb kuskil mootorsaega, kogu metsaalust täidab möla, pikituna venekeelsete vandesõnadega. Kust see kõik siia sadas? Lõkkekoht on õnneks vaba ja veidi eraldatud. Veidi kõheldes sean ennast seal sisse. Varsti kolistatakse midagi ja seltskond jääb suhteliselt vagaseks. Tualetti siin taaskord ei ole, mis tähendab, et kogu see kari hädaldab metsa all. Päike joonistab laagriplatsile vöötkoodi. Kui poleks ajuti kostvaid kilkeid, oleks äärmiselt idülliline õhtu, tuulevaikne, päikeseloojang järve taha, ainult kaks sääske. Sääsed siiski ilmuvad pärastpoole suurema kambaga.
Lisa kommentaar