Tallinn-Peraküla

Hommikul ütleb raadio, et Keskkonnaamet soovitab suvist vaba aega kasutada Eesti metsadega tutvumiseks. No just.
Puhkuse-eelne viimane tööpäev läheb lõpuks veidi lappama. Mõõdame noore neiuga, kumb on põikpäisem, aga ta vaeseke ei tea, et ma kõnnin kohe oma põikpäisuse pinnalt maha 800 kilomeetrit.
See pole veel kõik. Ennist vehkis meesjuht kõrvalautost mu esirehvi suunas ja hea oli, et vehkis. Parklas asja uurides osutub rehv ettenähtust veidi lopergusemaks. Kohale tuleb suure punase autoga inimene, võtab rehvist välja korraliku kruvi, millel juba pool pead sõitmise käigus ära kulunud, kleebib augu nätsuga kinni ja teatab, et rehvi eluea peab see auk veel vastu.

Perakülla saab Tallinnast ka ühistranspordiga, aga sedapuhku viib Krõõp autoga. Tal läheb õnneks ka aega, aga siiski liiguvad osad plaanis olnud tegevused sujuvalt plaanist välja. Võtame kaasa ka Kuuba ja Kalle ning vastu ööd lähebki sõit juba Nõva suunas. Üheteist ajal oleme kohal ja sumatame laintesse. Mere kohal on kesksinised pilved ja roosa taevas. Pärast veeprotseduure jookseme vaimustunult rannal ringiratast ja piiksutame liiva. Kuulsad laulvad liivad.
Enne saateauto lahkumist kisame parklas, olles enne nina kirtsutanud kümnete siia-sinna pargitud autode peale, mille juurest ei kosta piuksugi. Telk üles, pada tulele. Kusagil tinistatakse kitarri, eemal mühiseb meri. Soe tuul. Üks sääsk. Paarikesed kulgevad kruusa sahinal edasi-tagasi.
Hilisest kellaajast hoolimata teen tavapärase õhtusöögi, sest on tugev motivatsioon kotti kergemaks süüa. Koos kolme liitri veega kaalus see kodus 20 kilo, mida on veidi palju.
Eelmine
veel kodus
Järgmine
Peraküla-Vihterpalu, 30,41 km

Lisa kommentaar

Email again: