Peraküla-Vihterpalu, 30,41 km

Kui kemmergust tagasi tulen, peab kinni parklast läbisõitev järelkäruga auto, sellest väljub triibulises pluusis mees, kes asub minuga pragama taamal paistva oksahunniku pärast. Juhin ta tähelepanu asjaolule, et saabun käega osutatud suunast vaid tualeti asukoha tõttu ega oma oksahunnikuga vähimatki puutumust. Tõredalt vabandatakse ja manitsetakse, et see on looduskaitseala ja siit ei tohi võtta isegi oksaraagu mitte. Karm lugu, eile sai tulealustuseks võetud kaks oksaraagu ja kolm käbi. Tere tulemast RMK aladele! Õnneks on mul veel alles Soomes hakitud pliidipuid ja lisaks jäi ühe lõkkeaseme juures silma pooleldi põletatud küttepuu ots. Aga tegelane ei tulegi uurima, mille arvelt ma tuld teen, korjab hoopis prügikotid kokku ja parandab parkla piiret. Mõtleks, inimesed, kelle tööd ma väga hindan, on päriselus nii kurjad.
Alustan hambapesuga ja mees läheneb uuesti. Appi, äkki ei tohi hambaid ka pesta! Ei siiski, ühe suurema telgi asukad saavad millegipärast noomida.
Minu vallutatud laua juures pole lõkkeaset, mistõttu eemaldun vett keetma teise laua juurde. RMK mees tuleb sinna einet võtma ja saame jutule. Nagu eestlase puhul ikka, on ta pärast esialgset karedust täiesti mõistlik inimene. Eks nad näevad siin ka igasugust seltskonda. Räägime lapsepõlvest, matkamisest, koertest ja koomiksitest. Pidasin juba plaani, et järsku õnnestub talt looduskeskuseni küüti saada, aga ta saab oma asjatoimetustega siiski minust kiiremini valmis.
Pakin end kokku ja hakkan astuma kahte lisakilomeetrit loodusmaja suunas. 1,5 km peal lohutan ennast mõttega, et 500 meetrit ei ole ju üldse pikk maa ja seda on lihtsalt kolm korda. Veidral kombel on maa rannast looduskeskuseni täna jala lühem kui eile vastassuunas autoga.
Looduskeskuse juures võtan soojendusdressid seljast ja soetan tagasihoidliku noormehe käest matkateelise passi. Kõik Aegviidus duši alla saamise nimel. Looduskeskuse boss tuleb uurima, mis plaanis ja soovib jaksu. Minu meelest on tegemist sellesama naisterahvaga, kes aastaid tagasi mulle väljaspool keskuse lahtiolekuaega lahkelt ümbruskonna kaarte ja infot jagas.
10:07 astun esimese ametliku kilomeetri otsa peale. Ilm on ilus, päike paistab, lind laulab. Midagi (veel) ei hõõru, kott tundub kilodehulgast hoolimata talutav ja tuju on hea. Kilomeetri jagu lähen kõigepealt tuldud teed tagasi ja keeran siis käänulisele okastega kaetud varjulisele rajale. Mustikate kättesaamiseks ei pea isegi väga sügavale alusmetsa kummarduma. Metsmaasikate järgi tuleb hiljem tunduvalt kaugemale küünitada.
Rada läheb kitsamaks ja on mõnda aega ainult vaevumärgatav triip metsaalusel. Vaid puude vahel vilksatavad valge-rohe-valged märgid kinnitavad, et kõik on ametlik. Märgistus on siinkandis väga hea, eriti arvestades paljusid pisikeste teede hargnemisi.
Pärast eriti rammusate mustikate ala on läikivate roheliste põrnikate piirkond. Mööda tormab kits.
Käbi külaplatsi kasutan varba kinniteipimiseks. Igaks juhuks. Vaatan ka hetke mõnevõrra üllatunult talla alla tekkinud sinikat, kuid asjaolu, et ka sokk on sinine, viitab siiski pigem sellele, et tegu on laiaks astutud mustikaga.
Fotokas ei suuda otsustada, kas patarei on peaaegu täis või peaaegu tühi. Kuniks tema otsusevõimetus ei sega pilte tegemast, mõelgu mida tahab.
Külaplatsi teises otsas viib rippsild üle vesiroosistatud Nõva jõe. Teisel pool läheb künklikumaks, mets on metsikuma näoga. Veskijõe esimene sild on katki ja rada juhitud tükk maad ülesvoolu. Nähes paari üle jõe lamavat puutüve, ei suuda ma siiski end sundida korraliku silla nimel kilomeetrist ringi tegema, vaid ületan jõe, ragistan veidi võpsikus, kahlan mustikates ja kohtun peagi taas rajaga. Hommikul käisin nagunii rohkem kui vaja.
Veele lähemal keeratakse rada lagedale luiteribale puude vahel. Raske kotiga pehmes liivas paterdamine on veidi vaevaline. Kilomeetri pärast on mul liivaribast kõrini. Kitsas tee läheb randa ja mina ka. Trotsides skuutrimürinat ja kilkeid. Ujun, pidades hoolega kahte müramasinat silmas. Vesi on mõnus, kerge lainega.
Kuivõrd rada kulgeb terve Keibu lahe ulatuses rannaga paralleelselt, siis jätkan paljajalu ja ujumisriietes piki kõva veeäärset liiva, otsimaks kohta, kus oleks hea merevaatega einet võtta. Kus nälg kõige suurem, seal euroalus kõige lähem (Keibu vanasõna). Peatun kõrkjatuttide vahele sööma, sipelgaid kahte lehte lükates. Õitsevad lillade õitega lilled, laine mühiseb. Idülliline.
Piki randa lähenevad jalgratastega välismaalased, laps pakiraamil, iga paarikümne meetri järel suudeldes. Ilmselt ei suuda nad uskuda, et on sellisesse paradiisi sattunud.
Jätkan mööda randa kuni Keibu peakraavini, astudes aeg-ajalt kalaluid omale jalga. Mitte väga hullusti. Peakraavini jõudnud, hullan veel lainetes. Vesi oleks nagu soojemaks läinud. Siin võib avalikult keset randa riideid vahetada, sest kummaski suunas kuni silmapiirini ei paista ühtegi inimest, toimuvat näevad ainult sipelgad. Ja meil lihtsalt on selline maa.
Kraavi juures läheb rada rannast eemale, miska ületan kahtlase väärtusega märgala ja murran läbi võpsiku täpselt järjekordse rajamärgi juures. Metsarajad on siin väga toredad, keset mustikaid, maasikaid ja liblikaid.
Keibu küla eri tüüpi aedade, pügatud muru ja uuekstehtud majadega sunnib küsima, kas ma olen ikka Eestis.
Rada naaseb mere äärde. Teibin veel ühe varba kinni. Tibutab, päike paistab. Istun randa pingile, kuulan laineloksu ja tibutamine jääb järele. Tuul keerutab siiski üles kenakese lilla pilve, mis mahedalt müriseb. Pilv kihutab minust sisemaa poolt mööda ja asub teispool Vihterpalut maaliliselt välku lööma.
Rada jätkub piki randa, kohati metsas, kohati mööda kiviklibu. Klibu vahel õitsevad kõiksugu lilled ja meres seisavad kividel kõiksugu linnud. Kui ootamatult puude vahelt nähtavale ilmun, juhendab pardimamma kädinal poegi, millises suunas põgeneda. Mitmel pool paistab maju. Hämmastavalt ilusaid või lihtsalt huvitavaid. Keegi on oma majast teisele poole teed mere äärde teinud kena muruplatsi ja sinna puupakud üles rivistanud. Kasutan võimalust jalapuhkamiseks. Samal otstarbel leiavad kasutust ka mere ääres ajuti leiduvad pingid.
Hommikusest reipusest ei ole palju järel, viimase 10 km jooksul koguneb päris palju puhkepause. Enne kui tee merest eemale keerab, käin veelkord ujumas, kuigi vesi on siin madal ja põhjas kasvab mingi soga. Merd tuleb usinalt pruukida, sest kuigi seda on täna jalaga segada, ei jätku sellest homseks tilkagi.
Kuni laagripaigani kõnnin säravas päikeses, taustal podiseb taevas. Puude vahel sirab Vihterpalu mõis, mille juures hoolitsetud muruga maandumisplats ja haletsusväärses seisukorras tenniseväljak.
Ennist mööda sõitnud jalgrattur-noormehed on vallutanud katusealuse laua, aga pole taibanud telki üles panna. Saan seega parema telgiaseme valida.
On küttepuid, aga mitte ühtegi tööriista. Õnneks leidub jõe ääres jämedamaid kuivi oksi. Nendega läheb vesi üllatavalt kiiresti keema ja hagu jääb ka hommikuks üle.
Päike piilub veel puude ja pilvede vahelt, kuidas ma teed joon. Pilved on roosad ja tumehallid. Kostab sookurge. Noormehed arutavad homseid plaane.
Täna oli väga tore päev ja väga tore rada, nii see, mis metsas, kui ka see, mis mere ääres. Ja asustatud punktid olid huvitavad ja ilusad. Neli väikest varvast on teibitud ja neil on kamba peale paar väikest villi, mis teibituna käies ei sega. Neid suuri vastikuid ville päka alla, mis kaks aastat tagasi kohe esimesel päeval tekkisid, pole. Päeva jooksul olen omandanud teatud kogemused ja eelistused rull- ja sporditeibi kasutamisel.