Vaskna-Luhasoo, 33 km

Söön korraliku hommikusöögi, mille hulka kuulub ka nutella-sai. Arveldama minnes tuleb jutuks, misasja ma seal üldse õiendan, pererahvas küsitleb mind pikalt ja vaimustunult. Saan ka poseerida pildiks perepoja äsjasaadud telefoniga. Ilmselt ei hakka see pilt aga kaunistama kaminapealset koos Toomas Hendriku ja Eesti suusakoondisega. Üllatuslikult saan ka Vaskna talu templi matkapassi.
Niikui talu väravast välja saab, on vaja ületada hulk väga väikese vahega asetatud samakõrgusjooni. Neid jooni on neil siin üldse ebamõistlikult tihedalt. Suure Munamäe vaatetorn paistab otse ees.
Munamäe jalamil ratta- ja jalgsiraja hargnemiskohas pean pisut aru. Ratturid sõidavad ümber mäe, jalamehed suunatakse nn mõrvari tõusule. Munamägi tuleb siiski ära võtta, kuigi eks ka seal ole juba mõned korrad käidud.
Parmud on hommikusest kohmetusest üle saanud ja juba väga aktiivsed. Sääski on ka metsa vahel suurem ports, nagu eile juba veendutud. Nii veningi mäest üles nagu sammuv tuuleveski ja mu kulgemist jäävad tähistama sääskede ja parmude surnukehad.
Torn avatakse poole tunni pärast. Aga kui juba sai tuldud, siis tuleb võtta kogu atraktsioon täie raha eest ja personal ära oodata. Liftiga ülesminek on pealegi midagi, mis tegemata. Kesse loll siis jala läheb.
Vaatan vaadet koos lätlaste ja venelastega. Ülevalt paistab mets. Palju metsa. Ja Everesti suund on kätte näidatud.
Kuna olen täna juba peaaegu pool kilomeetrit kõndinud, pool tundi istunud, liftiga sõitnud ja teinud kümmekond pilt, siis pärast sellist tohutut pingutust premeerin ennast jääkohviga, millesse neiu nokib vaasis olevalt oksalt värskeid piparmündilehti ja laseb peale törtsu vahukoort. Kus mul kiiret, ega see Luhasoo kuhugi jookse.
Mõningase kõhkluse järel lüüakse tornikassas matkatee passi Baltimaade kõrgeimat tippu tähistav postitempel. Mitte et templikogumine oleks väga oluline, aga mulle kuidagi meeldib mõte, et nende templite kaudu on kõik need kohad justnagu mingi nähtamatu niidiga ühendatud. Tagasi vaadates on Baltimaade kõrgeim tipp muust maastikust eristamatu metsane küngas.
Olen jõudnud viimasele, üheksandale kaardilehele.
Veidi pärast Munamäge suunab rajamärk mind kenale metsarajale. GPSi jälg kappab samal ajal mööda kruusa. Käigult toimub vaarikate ja metsmaasikate suhupistmine.
Kaitseliit sõidab mööda. Hetk hiljem mööduvad mäeharjal (varjatud liikumine!) neli laigulist, viimane neist on kas lampjalgadega või omal jalad totaalselt villi käinud. Siis jalutan läbi Pitka võistluse kontrollpunkti. Teisel pool ootab punkti sisenemist järgmine võistkond ja luureinfo ütleb, et eespool on sõnajalgadega kaetud lamamiskaevikud ja liikvel rühmast suurem punaste motoriseeritud üksus. Peab hädaleminekut edasi lükkama, sest nüüd on metsal silmad.
Kavatsen just puhkepausi teha, kui veidi eespool keerab rajale kolmeliikmeline võistkond. Minu tempo on pisut kiirem ja jõuan neile järele. Tegemist Valga naiskonnaga, üks liige katkestas, sest ei jaksanud enam. Kõndinud alates teisipäeva hommikust, lõpp homme kell kaheksa. Magada pole saanud. Tiimi liider võttis eelmisel võistlusel neli kilo alla. Arusaamatuks jääb, kustkohast alla, sest kõik kolm on õblukesed neiud. Kirume vormi ja kroonusaapaid. Hea on kõndida koos noorte inimestega, kes jaksavad ja tahavad, hoolimata kinnitustest mitte kunagi enam Võrumaale ega sellele võistlusele tulla. Ei tea, kes kellele tempot teeb, aga peatumata jõuame Rõugesse, kus nemad jäävad kuuse alla punkti sisenemise aega valvama, mina põrutan täiskäigul edasi. Neid ootab ees takistusrada, mind jäätis ja ujumine.
Sisenen kohviku ja käsitöö sildiga majja. On äsjaküpsetatud kapsapirukas, kohv ja jäätis. Lobiseme müüjaga matkast ja Pitkast.
Ööbikuorus kaob rada korra käest, see-eest läbin veidi Pitka takistusriba. Oru põhja on mahalangenud puudest ja miinivälja lindist kootud kassikangast.
Suurjärve ääres on liivarand. Olles täna võtnud Eesti kõrgeima tipu, ulbin nüüd sügavaimas järves. Koos kahe sakslasega, kes ka julgevad kaldast kaugele ujuda. Ujuma on tulnud vastutegevus.
Rõuges on palju poode ja kohvikuid. Minu valitud poodi külastab ka Indrek Neivelt. Või tema teisik.
Rada jätkub järveäärses metsas. Pisut enne kolleeg Inga ujumissillast möödumist kihutab vastu end ära sättinud meeskodanik ja heidab raja kõrvale hoogsalt külili. Uurin, kas härrasmees omal jõul püsti saab ja poolartikuleeritud pobinast võib järeldada, et too on selles suhtes optimistlik. Üle järve hakkab kostma lahingtegevust.
Kilomeetrimärgid on taasilmunud, mis on tore. Mitte nii tore on see, et viimastel päevadel on metsaradadele lisandunud hordide kaupa sääski. See on ebameeldiv, sest sääsehammustused sügelevad pikemat aega kui parmuhammustused.
Suuri jälgi jättev inimene, kes veel eile oli minust vähemalt päeva jagu ees, on kas kuhugi mujale läinud või on eilne vihm tema jäljed kustutanud või on need sõdurisaapajälgede alla mattunud.
Viitina mõisa taga on ujumiskoht, riietuskabiinis korralik nagi ja järve keskel vesi soojem kui servas. Vahepeal vaikinud lahingukära algab uuesti. Pärast ujumist istun poe kõrval vaatega mõisapargile ja söön täna juba kolmandat väikesttommi.
Jupp maad Viitinast edasi külitab tee kõrval rohus võõrkeelne Pitka-võistkond. Mõtlesin, et olen võistluse alast juba väljas. Külakoertel on hääled ära. Puhkepausikohtadesse jääb kuhi tapetud lendnärilisi.
Kadõni kandis läheb rada otse läbi taluõue, majaukse kõrval pingil istub memm, punane kampsun seljas, rätt peas. Huvitav, kas see on seesama inimene, kellest Härmal kohatud RMK-mees rääkis, kes kurtis, et tegite raja ja lubasite, et matkajad hakkavad käima, aga tema pole aasta jooksul mitte ühtegi näinud. Kui oli, siis nägi ta nüüd matkaja ära ja jäi loodetavasti rahule.
Luhasool paistab tossu ja auto katusele pargitud telk. Tšehhist saabunud neiu ja noormees on Eestist ja meie loodusest vaimustunud. Nii vähe inimesi ja nii palju ruumi. Ainult hinnad on kõrgemad kui Lätis-Leedus ja Tallinna vanalinn liiga turistlik. Luhasoo olevat kõige ilusam koht, mida nad oma elu jooksul näinud on. Siis tuleb kindlasti minna raba vaatama. Vett tuleks nagunii rabast tuua ja rabasaarel on metsaonn. Tšehhid teavad, et metsaonni suundusid ennist neli noort, aga sinna mahub ka telkima. Pärast tunniajast vestlust rebin end lahti ja suundun rappa.
Järv on päikesest ülekullatud, vastaskalda kõik puud on topelt. Käin korra vees ja panen veekoti täis. Rabasaarelt kostab kahtlast kisa. Noored tulevad ujuma. Hmm, loodusnautlejatega just tegemist ei ole. Laagriplatsil mängib muusika. Nojah, tagasi ma praegu ka ei lähe. Ja hea, et Krõõbiga telki ära ei saatnud. Onn tundub muidu tore. Noortel põleb lõke ja kuna ma ei taha raba põlema panna, lähen vaatama, kas saan seal vett keeta. Saan, osutub, et inimesed on noorkotkad ja kodutütred, tunnevad huvi, mida ma teen, kuidas see käib ja palju varustus maksab. Henri tahaks ka ise raja läbi käia kunagi. Mind tutvustatakse vahukommidega. See on üks tore asi selle matkamise juures, et inimesed, kellega ma kunagi ei suhtleks, osutuvad sunniviisilisel suhtlemisel täiesti toredateks. Sookured püüavad tagajärjetult lärmist üle karjuda.