Õhtul loojub päike oranžilt järve taha. Vesi on peegelsile ja õhk soe.
Toiduekipaaž laseb end oodata, mul sääski toita ja sooja õhtut nautida.
Vist esimene tõeliselt soe õhtu.
Poole üheteist paiku saabub
head-paremat, grillitakse liha ja seeni, peale rüübatakse õlut,
magustoiduks šokolaad ja alasti kommid. Nämm. Saan lisaks viimase jupi
toidumoonale uue raamatu ja puhtad sokid.
Kuigi onn on küttekoldeta ja tundus päeval jahe, kütame selle kolme peale korralikult soojaks, öösel hakkab isegi palav.
Hommikul vaaritame topeltportsu vett. Valan ka veidi keeva vett pöidlale ja saan kasutada põletust leevendavat geeli, mis muidu olekski olnud puhta asjatult kaasas.
GPS juhatab otse võpsikusse, kus atraktsioonideks on takjatallamine ja nõgestega vihtlemine. Siis kruus ja asfalt läbi kuppelmaastiku mustrite. Kerge pilvevine. Õhk on liikumatu ja end tuleb sellest läbi pressida. Asfaldist tõuseb kuumus mööda püksisäärt üles. RagnSells sõidab ringi ja haisutab. Asfalt asendub hästitolmavateega.
Tundub, et jalad veel mäletavad neid lapsena käidud teid. Või pigem joostud. Ümber Kurgjärve, ümber Vaskna, maastikumängud, mille üks punkt oli alati Munamäe tornis.
Puude vahelt ilmub nähtavale päikeses sillerdav Kavadi järv. Lõpuks ometi värskendus. Vesi on mõnus. Esialgu on kogu järv minu päralt, siis saabuvad veel paar ujumishuvilist. Aeg maha. Söön. Vaatan järve. Naudin kusagilt saabunud tuult, päikest ja seda, et pole higiseid riideid seljas ega kotti kukil. Ainus, mis viimaks motiveerib kotti taas selga võtma ja edasi minema, on üheksa kilomeetri kaugusel ootav järgmine järv. Vaskna.
Vällamäel valin rattaraja ja väldin tippu ronimist. Kott on täna raske, ilm turnimiseks ebasobiv ja eks ole seal mõned korrad juba käidud kah. Pealegi on Vällamägi metsa täis ja ülevalt vaade puudub.
Eemalt vaadates paistab Vaskna lõkkekoht olema toreda ujumiskohaga murune lõkkekoht, aga sinnani ma päris ei lähegi, vaid põrutan kohe piki järvekallast Vaskna turismitalu suunas.
Enne sabiseb maha üks korralik vihm, mille ülemineku ootamise tarvis on järve äärde püsti pandud varjualusega laud. Rada vonkleb veel veidi mööda metsa enne kui võpsikust turismitalu õuele laekun. Pole selge, kuhu tuleks pöörduda, kuni telefonikõne tekitab lahke naisterahva, kes küll minu broneeringust vist eriti midagi ei tea, aga suure peretoa kätte näitab ja paati lubab kasutada. Elamise teisest otsast pääseb otse murule, kus küülikud kahte lehte põgenevad ja lilleõied mu paljaste varvaste vahele kinni jäävad. Üle muru saab randa. Ujun mõnuga. Siis pesu. Siis võtan valge paadi, tüürin aerude plädisedes keset järve ja jään sinna ulpima. Järv aurab kergelt, päike vaatab sellele viltu.
Keedan söögisaalis oma tavapärase õhtusöögi tarvis vett ja avastan liiga hilja, et ilmselt oleks ma soovi korral siit ka korralikku sööki saanud. Samas, homme vähem tassimist. Perenaine on meil Mokkol kunagi aastaid tagasi käinud, mäletab mammat ja tema sirget rühti ja saadab tervisi.
Söök söödud, istun toa taga terrassil, all peegeldab järv, ritsik siristab kõrvulukustavalt, taevas tõmbab roosaks. Idüll. Võib juhtuda, et telkima enam ei peagi.
Kuigi onn on küttekoldeta ja tundus päeval jahe, kütame selle kolme peale korralikult soojaks, öösel hakkab isegi palav.
Hommikul vaaritame topeltportsu vett. Valan ka veidi keeva vett pöidlale ja saan kasutada põletust leevendavat geeli, mis muidu olekski olnud puhta asjatult kaasas.
GPS juhatab otse võpsikusse, kus atraktsioonideks on takjatallamine ja nõgestega vihtlemine. Siis kruus ja asfalt läbi kuppelmaastiku mustrite. Kerge pilvevine. Õhk on liikumatu ja end tuleb sellest läbi pressida. Asfaldist tõuseb kuumus mööda püksisäärt üles. RagnSells sõidab ringi ja haisutab. Asfalt asendub hästitolmavateega.
Tundub, et jalad veel mäletavad neid lapsena käidud teid. Või pigem joostud. Ümber Kurgjärve, ümber Vaskna, maastikumängud, mille üks punkt oli alati Munamäe tornis.
Puude vahelt ilmub nähtavale päikeses sillerdav Kavadi järv. Lõpuks ometi värskendus. Vesi on mõnus. Esialgu on kogu järv minu päralt, siis saabuvad veel paar ujumishuvilist. Aeg maha. Söön. Vaatan järve. Naudin kusagilt saabunud tuult, päikest ja seda, et pole higiseid riideid seljas ega kotti kukil. Ainus, mis viimaks motiveerib kotti taas selga võtma ja edasi minema, on üheksa kilomeetri kaugusel ootav järgmine järv. Vaskna.
Vällamäel valin rattaraja ja väldin tippu ronimist. Kott on täna raske, ilm turnimiseks ebasobiv ja eks ole seal mõned korrad juba käidud kah. Pealegi on Vällamägi metsa täis ja ülevalt vaade puudub.
Eemalt vaadates paistab Vaskna lõkkekoht olema toreda ujumiskohaga murune lõkkekoht, aga sinnani ma päris ei lähegi, vaid põrutan kohe piki järvekallast Vaskna turismitalu suunas.
Enne sabiseb maha üks korralik vihm, mille ülemineku ootamise tarvis on järve äärde püsti pandud varjualusega laud. Rada vonkleb veel veidi mööda metsa enne kui võpsikust turismitalu õuele laekun. Pole selge, kuhu tuleks pöörduda, kuni telefonikõne tekitab lahke naisterahva, kes küll minu broneeringust vist eriti midagi ei tea, aga suure peretoa kätte näitab ja paati lubab kasutada. Elamise teisest otsast pääseb otse murule, kus küülikud kahte lehte põgenevad ja lilleõied mu paljaste varvaste vahele kinni jäävad. Üle muru saab randa. Ujun mõnuga. Siis pesu. Siis võtan valge paadi, tüürin aerude plädisedes keset järve ja jään sinna ulpima. Järv aurab kergelt, päike vaatab sellele viltu.
Keedan söögisaalis oma tavapärase õhtusöögi tarvis vett ja avastan liiga hilja, et ilmselt oleks ma soovi korral siit ka korralikku sööki saanud. Samas, homme vähem tassimist. Perenaine on meil Mokkol kunagi aastaid tagasi käinud, mäletab mammat ja tema sirget rühti ja saadab tervisi.
Söök söödud, istun toa taga terrassil, all peegeldab järv, ritsik siristab kõrvulukustavalt, taevas tõmbab roosaks. Idüll. Võib juhtuda, et telkima enam ei peagi.
Lisa kommentaar