laguunil

Kohvi juuakse kas ajalehe saatel või püstijalu leti ääres. Satun espressojärgselt raamatupoodide ja antiigiäride sekka, seejärel sadamasse. End kokku võttes on tänavate labürindis võimalik hoolega kaarti jälgides orienteeruda, eriti kui pidada piiri „oh kui kena kõrvaltänav, ma teen siit korraks ühe tiiru" stiilis uitamisega.
EMT teatab, et mul on täna võrgusisesed kõned ja sõnumid poole hinnaga. Huvitav, kas Itaalia mobiilioperaator ka seda teab ja kellele ma siinses võrgus helistama peaksin? EMT on üldiselt asjast valesti aru saanud – sünnipäeva puhul helistatakse mulle, mitte mina ei helista kõigile.
Tommaso jääb mõni minut hiljaks, kalapaat ootab Piazzale Roma lähedases kanalis. Paadimees on abielus ukrainlannaga ja tal on Eestis sõbrad. Osalenud ühisüritustel Kiievi Eesti saatkonna töötajatega, aga kirjelduse järgi ei ole need Jana ja Roman.
Laguun on vaikne, taevas pilvitu, horisondi kandis on kollakas valgus, mis kõik peegeldub vees. Meremärkide otsas istuvad kajakad. Tommaso polegi laguuni nii siledana näinud. Kavas oli purjega sõita. Sõidame mootoriga. Päike kütab, vesi on soe.
Poveglia mahajäetud saarel on kirikuvaremed. Legendi kohaselt seal kummitab. Tommaso on öösiti viinud saarele karjade kaupa kummitusi otsivaid turiste, istunud paadis ja suitsetanud kuniks kliendid ringi hulguvad. Kummitusi pole keegi leidnud. Serva peal rivis kuivavad kalavõrgud.
Malamoccos on mootoriparandamise peatus. Malamocco koos Povegliaga oli kunagi pool-autonoomne piirkond. Siis viis meri enamuse Malamoccot minema ja praegune on uue koha peal. On keskväljak ja mõned kõrvaltänavad. Vaikus. Majaseinal silt Garibaldi kohta. Läbi roostiku viib tee mereni. Rand on ääristatud hiiglaslike valgete kivikamakatega. Meri on peegelsile.
Sõidame läbi Lido kanalite, kaldaid ääristavad paleed. Siia investeeris kõvasti Mussolini, et rikkaid kohale meelitada. Rikkad tulidki, kuid pärast sõja lõppu jäi asi soiku. Majad aga seisavad siiani. Teisel pool Lidot on rand, pikk nagu soolikas. Kalad hüppavad veest välja.
Vignole on üks Veneetsia juurviljaaedadest. Kevadine tornaado kiskus siit kõvasti puid üles ja rikkus istandusi. Saarel olnud restoran suleti hiljuti. Selle peremees müütas täiesti avalikult narkootikume ja niisama avalikult toimus kohapeal ka selle tarbimine.
San Erasmo on suurem juurviljasaar. Lõunapaus spagetiga – kiirtoit. Makaroni vahel on krevetid ja teokarbid. Vaade laguunile, mis on koha põhiline võlu. Laguuni ääristavad kraanad, mis MUSE projekti raames tõkkeid rajavad. Tõkked peavad aeglustama tõusuvee linna voolamist. Teisalt tähendab see ka vee aeglasemat äravoolu, sest vesi tuleb ju ikka. Projekti tegelik eesmärk olevat olnud Itaalia suurima ehitusfirma pankrotist päästmine. Vaadet merele San Erasmolt igatahes enam ei ole. Tommaso ostab saarelt talust kaks kotitäit kraami.
Igal saarel on oma suur kanal ja palju väiksemaid. Kanal on ka soolasoo säilinud osal. Seda vaadates võib ette kujutada, milline nägi välja Rialto ümbrus 5. sajandil. Oli ikka tahtmist hakata sinna maju ehitama.
Suur osa laguuni on madal, meeter või nii, mõõna ajal vähem. Põhja mööda kõndimine samas ei ole hea mõte, sest põhi koosneb mudast. Põhi on ka näha. Vanaaegne lameda põhjaga paat saab igal pool sõita, aga muu transport sõidab mööda süvendatud kanaleid, mida tähistavad põhja rammitud jämedad palgid. Peenikesed postid on aiatähised kohtades, kus krabisid kasvatatakse. Et kasvandused segi ei läheks.
Taamal on San Francesco del Deserto, pisike saar kloostriga. Seal olevat peatunud Assissi Franciscus, kelle kaaslased ei saanud valju linnulaulu pärast palvetada. Franciscus, kes teadupärast mõistis loomade ja lindudega kõnelda, palus neil mõneks ajaks vakka jääda, mis ka juhtus. Tänutäheks ehitas Franciscus saarele kabeli. Pisikese, ühe inimese jaoks.
Läbime Murano. Alt kanalist on hea vaade fassaadidele. Esimest korda täna on näha turistihorde.
Tõuseb kerge tuul, aga nüüd puhub ta vastu. Veneetsiale lähenedes tiheneb liiklus ja ristuvad lained panevad paadi üles-alla põrkama. Lame põhi langeb vastu vett korraliku lärtsatusega. Liiklus on läinud viimastel aastatel hulluks, räägib Tommaso. Oskamatud juhid, purjus juhid, hooletud juhid. Tümpsu armastavaid juhte on ka kuulda. Õnnetused on karmid, sest kui keegi pea ära lööb ja vette kukub, ei pruugi ta sealt enam välja tulla.
Tommaso viib ostetud toidukraami naisele ära, et ei peaks kottidega hiljem mööda linna jalutama. Kirikute järgi tunnen ära Cannaregio linnaosa. Tundub, et tiirutame veidi lihtsalt mööda kanaleid, ilmselt selleks, et aega parajaks teha. Minu lebotamist jäädvustavad kümned turistid. Oleme tagasi alguses punktipealt kell neli.
Kohvipaus ja vaporettoga Accademia juurde. Kuna üle Suure Kanali läheb ainult kaks silda, siis on vaporetto minu meelest hea moodus kanalit ületada. Tuleb sõita lihtsalt järgmisesse peatusse, mis on reeglina teisel kaldal.
Muusikariistade muuseum San Maurizio kirikus näitab pille alates 16. sajandist. Viiulid, lautod, harfid, mandoliinid, kitarrid, oboed, kõik uhkelt nikerdatud ja ilustatud. Kolm kontrabassi on altari ees rivis. Pihitooli kõrval on viiulivalmistamise õpetus ja kabelisse sisustatud pillimeistri töötuba. Taustal tuleb pärast Vivaldit Piazzolla.
Orienteerumine pole enam eriti keeruline. Kui eemal on märgata suuremat inimvoolu, siis selle ühes või teises otsas on kas Markuse väljak, Rialto sild või Accademia. Sealt edasi saab siis kõhutunde või kaardi järgi. Tänavad ja sillad aga lähevad Veneetsias aeg-ajalt kiuslikult teise koha peale. Nii on võimalik kogu aeg otse minnes mõne aja pärast alguspunkti tagasi jõuda. Võibolla seepärast polegi peatänavatest eemal peaaegu ühtegi turisti.
Vino Vino on hubane pisike restoran Fenice lähedal tänaval, kus eile midagi ei olnud. Vähesed itaaliakeelsed sõnad kukuvad ilmselt õigetesse kohtadesse, sest hoolimata kinnitusest, et ma itaalia keelt ei räägi, saab suhtluskeeleks kohalik keel.
Pimedas ilmuvad tänavatele käekotte ja helendavaid mänguasju müüvad mustanahalised ja hindud.