San Zaccaria kirikul on ilus fassaad ja uks tehakse lukust lahti just
siis, kui nõutult selle ees seisan.
Sees sätib mees asju. Klaaskastis on
püha Zaccariase, Ristija Johannese isa muumia.
Promenaadile on lahti lastud sada jaapanlast. Või noh, mitte väga lahti, vantsivad kõik kuulekalt kollase lipukesega naise sabas. Päike on nii ere, et põhjamaalase silmad hakkavad vett jooksma. Üksiti meenub, et ununes kodutänavas hommikusööki süüa, kuigi see oli ometi plaanis. Ümberpöörd, kodust päikeseprillid ja tänavanurgal espresso šokolaadisaiaga. Seejärel Bragora kirik, kus ristiti tulevane preester Antonio Vivaldi. Lindilt tuleb viiulimuusika. Helistab Külli. Ja siis helistab veel mõned korrad, aga ei räägi midagi. Saadab sõnumi tekstiga "hwluata". Jõuan veel väisata meresõidumuuseumi, üht kirikut, süüa võileiba ja leida üles ruunid Arsenale ees oleva lõvi peal, enne kui kohtume peaaegu Garibaldi monumendi juures. Garibaldi selja taga seisab Giuseppe Zolli, kes pargis niikaua kummitas ja inimesi ahistas, kuni kujuks valati.
Jalutame San Pietrol ja Sant Elenal ja parkides. Mõnus soe, vesi sillerdab, paadid sõidavad edasi-tagasi, puude vahel on sammaldunud peadega kujud. Joome rekordkalli kohvi ja sööme hiljem umbes samas skaalas, vahepeal proovime ära eksida ja ostame pärleid. Tutvustan Küllile ka muid kohalikke vaatamisväärsusi, nagu kõige madalamat sotoportegot, vannidega raamatupoodi ja oma korterit. Pärast pikka ja pimedat vaporettosõitu, kus noored usinalt endlikeppi kasutavad ja laulda üürgavad, on igatahes kõht jälle tühi.
Promenaadile on lahti lastud sada jaapanlast. Või noh, mitte väga lahti, vantsivad kõik kuulekalt kollase lipukesega naise sabas. Päike on nii ere, et põhjamaalase silmad hakkavad vett jooksma. Üksiti meenub, et ununes kodutänavas hommikusööki süüa, kuigi see oli ometi plaanis. Ümberpöörd, kodust päikeseprillid ja tänavanurgal espresso šokolaadisaiaga. Seejärel Bragora kirik, kus ristiti tulevane preester Antonio Vivaldi. Lindilt tuleb viiulimuusika. Helistab Külli. Ja siis helistab veel mõned korrad, aga ei räägi midagi. Saadab sõnumi tekstiga "hwluata". Jõuan veel väisata meresõidumuuseumi, üht kirikut, süüa võileiba ja leida üles ruunid Arsenale ees oleva lõvi peal, enne kui kohtume peaaegu Garibaldi monumendi juures. Garibaldi selja taga seisab Giuseppe Zolli, kes pargis niikaua kummitas ja inimesi ahistas, kuni kujuks valati.
Jalutame San Pietrol ja Sant Elenal ja parkides. Mõnus soe, vesi sillerdab, paadid sõidavad edasi-tagasi, puude vahel on sammaldunud peadega kujud. Joome rekordkalli kohvi ja sööme hiljem umbes samas skaalas, vahepeal proovime ära eksida ja ostame pärleid. Tutvustan Küllile ka muid kohalikke vaatamisväärsusi, nagu kõige madalamat sotoportegot, vannidega raamatupoodi ja oma korterit. Pärast pikka ja pimedat vaporettosõitu, kus noored usinalt endlikeppi kasutavad ja laulda üürgavad, on igatahes kõht jälle tühi.
Lisa kommentaar