Sügisilm. Null kraadi või midagi.
Sõidan Giudeccale. See kuulub
Dorsoduro piirkonna alla, aga on omaette saar omaette inimestega. Tuntud
peamiselt kolme üle vee paistva kiriku poolest, kuigi kolmas neist on
veel rohkem omaette saarel. Sinna pole isegi silda, peab vaporettoga
sõitma.
Kella üheksast kümneni peaks olema avatud naistevangla turg. Köögiviljad ja seebid. Lubatud kohas pole midagi näha peale maja ette tõmmatud vineerseina. Kõnnin Molino Stuckyni, tööstusarhitektuur. Redentore kirikusse saab sisse, mõned Tintoretto koolkonna pildid. La Zitelle on talvel kinni. Moodsa kunsti muuseum Giudecca 795 on uksel oleva kirja kohaselt lahti ainult kokkuleppel, mitte pärastlõunal nagu kodulehel kirjas. Hea teada. Fotokunstimuuseum on nii kodulehe kui ka uksel oleva kirja kohaselt lahti. Aga tegelikult on kinni. Villa Herrioti värav on lahti, luusin veidi aias. Muud villad on kindlalt luku taga ja lagunevad vaikselt. Lähen espresso kohale nina soojendama ja saan kaasa elada kohalike vanameeste nii tulisele vaidlusele, et baaridaam peab vahele kargama. San Giorgio kiriku taga oleva amfiteatri juurde viiva raja ees on lukustatud värav. Paar jaapanlast vaatavad ka nõutult läbi aia. Ok, väljaspool hooaega reisimisel on ka omad miinused. Lähen koju raamatut lugema. Taevas on selline, nagu oleks sellesse altpoolt pöidlaga lohud vajutatud.
Kella kolmeks on kokku lepitud Arzana kollektsiooni vaatlus. See asub küll veidi teise koha peal kui algselt arvan, aga õnneks on nutitelefon ja piisavalt aega ümberpaiknemiseks. Tuleb vanamees, näitab maailma ainsat säilinud gondolin da frescot. Igasugu muud nodi on ka. Tegemist entusiastidest sõprade klubiga, kes vanu paate ja nende osi koguvad ja jõudumööda restaureerivad.
Edasi sean sammud San Polo väljaku suunas. Nägin ennist vaporettos üht silti. Ega mul erilist usku küll ei ole, et asjast õigesti aru sain, aga võib ju läbi astuda. Ja ennäe imet, ongi muusika ja jääväli ja liugleb neiu selg ees valgete juuste lehvides. Ühel jalal. Nagu Margit. 10 euri eest saab piiramatuks ajaks uisud ja itaalia disko saatel mööda jääd komberdada. Koos parve lastega. Ja võimalus saada jaapani turistide fotodele jäädvustatud. Hiljem tuleb veel täiskasvanud inimesi. Uiskudel, sindritel, ei ole varbaotsas sakke, mistõttu nõuab püsti püsimine esialgu veidi pingutust, pärast harjub ära.
Kui pimedaks on läinud, sõidan vaporettoga alguses vales suunas ja alles siis õiges suunas, mis annab võimaluse raamat läbi lugeda. Söön imelikku kala ja luusin siis statiiviga varustatuna mööda pimedaid kanaleid.
Kella üheksast kümneni peaks olema avatud naistevangla turg. Köögiviljad ja seebid. Lubatud kohas pole midagi näha peale maja ette tõmmatud vineerseina. Kõnnin Molino Stuckyni, tööstusarhitektuur. Redentore kirikusse saab sisse, mõned Tintoretto koolkonna pildid. La Zitelle on talvel kinni. Moodsa kunsti muuseum Giudecca 795 on uksel oleva kirja kohaselt lahti ainult kokkuleppel, mitte pärastlõunal nagu kodulehel kirjas. Hea teada. Fotokunstimuuseum on nii kodulehe kui ka uksel oleva kirja kohaselt lahti. Aga tegelikult on kinni. Villa Herrioti värav on lahti, luusin veidi aias. Muud villad on kindlalt luku taga ja lagunevad vaikselt. Lähen espresso kohale nina soojendama ja saan kaasa elada kohalike vanameeste nii tulisele vaidlusele, et baaridaam peab vahele kargama. San Giorgio kiriku taga oleva amfiteatri juurde viiva raja ees on lukustatud värav. Paar jaapanlast vaatavad ka nõutult läbi aia. Ok, väljaspool hooaega reisimisel on ka omad miinused. Lähen koju raamatut lugema. Taevas on selline, nagu oleks sellesse altpoolt pöidlaga lohud vajutatud.
Kella kolmeks on kokku lepitud Arzana kollektsiooni vaatlus. See asub küll veidi teise koha peal kui algselt arvan, aga õnneks on nutitelefon ja piisavalt aega ümberpaiknemiseks. Tuleb vanamees, näitab maailma ainsat säilinud gondolin da frescot. Igasugu muud nodi on ka. Tegemist entusiastidest sõprade klubiga, kes vanu paate ja nende osi koguvad ja jõudumööda restaureerivad.
Edasi sean sammud San Polo väljaku suunas. Nägin ennist vaporettos üht silti. Ega mul erilist usku küll ei ole, et asjast õigesti aru sain, aga võib ju läbi astuda. Ja ennäe imet, ongi muusika ja jääväli ja liugleb neiu selg ees valgete juuste lehvides. Ühel jalal. Nagu Margit. 10 euri eest saab piiramatuks ajaks uisud ja itaalia disko saatel mööda jääd komberdada. Koos parve lastega. Ja võimalus saada jaapani turistide fotodele jäädvustatud. Hiljem tuleb veel täiskasvanud inimesi. Uiskudel, sindritel, ei ole varbaotsas sakke, mistõttu nõuab püsti püsimine esialgu veidi pingutust, pärast harjub ära.
Kui pimedaks on läinud, sõidan vaporettoga alguses vales suunas ja alles siis õiges suunas, mis annab võimaluse raamat läbi lugeda. Söön imelikku kala ja luusin siis statiiviga varustatuna mööda pimedaid kanaleid.
Lisa kommentaar