varia

Mõlemat tegematajätmist annab parandada korraga. Lähen Markuse basiilikasse missale. Hommikul kell kaheksa, et keegi ei näeks. Internetist võib lugeda, et kõrvaluksest tohib ka turist ennast sisse nihverdada, viisakas on istuda tahapoole ja armulauale mitte trügida. Jumala teenimine kui turistlik vaatemäng.
Kui õue astun, valmistub päike parasjagu tõusma. Päike tõuseb Veneetsias selliselt, et seda on hea vaadelda Markuse väljakult, mis minu plaanidega hästi kokku sobib. Päike tõusebki, selle kuhja tagant, mille pilved on Lido kohale moodustanud. Pool Markuse väljakut on jälle vett täis ja laine pritsib üle ääre.
Missaks ongi avatud kõrvaluks, sinna kulgeb eraldi laudtee. Sees on valgustatud ruum, nurgas pomiseb üks mees. Seisan veidi, ilmub vanem naisterahvas, kellelt küsin, kas missa on nurga taga. Jaa, laseb ta ka mind lahkelt nööri vahelt läbi ja tema järel vantsin läbi käärkambri pisikesse kõrvalruumi. Ei olegi suur hämar ruum, mille tagaotsas turist vaikselt tukkuda saaks. Pingid neljas reas, olemas on juba kolm meesterahvast. Üks naine, üks mees ja üks nunn jäävad hiljaks. Sellest pole lugu. Tulevad kolm valges hõlstis meest, põlvitavad korraks, suudlevad lauda (või on sellel mingi peenem nimi) ja hakkavad palveid lugema. Asi toimub itaalia keeles, palvete ajal seistakse püsti, muu jutu ajal istutakse. Ei räägita ebaloomuliku kirikuhäälega. Vahepeal sebib üks ülikonnas mees edasi-tagasi. Kükki-püsti teen silmatorkamise vähendamiseks kaasa, aga risti ette ei löö ja hosiannat ei laula. See, kes näeb salajasse, saab nagunii aru, et petukaup. Viimase epistli lõpuks suruvad kõik üksteisel kätt. Mul ka. Siis lauleldakse ümber veini ja leiva, mis peaks nüüd Kristuse ihuks ja vereks muutuma. Üks peamisi lahkarvamusi reformaatoritega, kes arvasid, et need ainult sümboliseerivad Kristust. Usuküsimus. Iseenesest tundub suhteliselt barbaarne süüa inimest. Või jumalat. Selles polnud nad ka ühel meelel. Vaatluse järgi tundub Kristus röstitud olevat. Võibolla on ka preester pettunud, et püüdis küll, aga ikka on kuivik. Selle usulahu meelest on rasestumisvastased vahendid ja homod siis saatanast. Nagu ka Galilei. Lahkudes ütleb naisterahvas, kelle sabas saabusin, mulle rõõmsalt „ciao". Oleme ju nüüd tuttavad. Kuigi eks ta sai aru, et olen turist ja lõbustan ennast, sest kui kotist tolkneb välja rihm kirjaga „Olympus“, siis ikka kedagi ju ära ei peta.
Turistid on ärganud. Seni polegi veel sattunud fotoaparaatidega igas suunas vehklevate inimeste keskele. Sulandun massi, aga mitte kauaks. Vaporettoga kasiino juurde. Palazzo Vendramin-Calergi. Olen kohal liiga vara, kasiino on kinni ja kokkulepitud ajani veel pea tund aega. Veedan selle pukil kõõludes tavapäraseks saanud espresso-šokolaadisaia hommikusöögi taga ja sularaha juurde hankides. Ikkagi kasiinosse minek ju. Kasiino ukse juurde on tekkinud ungarlased, pensioniealine abielupaar. Naine on nördinud, et kui ta aja kokkuleppimiseks helistas, kostis taustal laste kilkeid. Das ist doch unverschämt! Arvan, et vast tehakse ühingutööd igal pool vabast ajast, aga see naisterahvast ei morjenda. Wagneri muuseum on tähtis asi. Selles majas veetis nimelt oma viimased elukuud Richard Wagner ja kohalik Wagneri ühing peab seal muuseumi. Ungarlanna on endine diplomaat ja kirjutab Ungari kohalikule Wagneri ühingu ajakirjale artikleid. Resideerub Viinis. Lisaks oma ajakirjale on neil Budapestis ka igal aastal Wagneri festival.
Uks avatakse ja itaaliakeelne turvaneiu palub õuel edasi oodata, kuniks saabub naisterahvas, kes lubab lausa tuppa. Ootame 20-pealist sakslaste ekskursiooni. Sakslased on ilmselt itaaliastunud, sest jäävad pea pool tundi hiljaks. Kui lõpuks tulevad, on plännis nägudega ja üks nende hulgast näeb kahtlaselt tuttav välja. Pildistada ei tohi. Aga seda valjusti ei öelda. Muuseumigiid tutvustab maja ajalugu ja kõiki kuute Wagneri visiiti Veneetsiasse. Ka Wagneri meelest olevat õhtu ja öö Veneetsias mõjunud ebareaalsena. Lindilt tulevad Valküürid. Saksa grupi giid kipub unustama, et ta pole selle ürituse giid ja et mina ei kuulu tema hoolealuste hulka. Vaadata on Wagneri kirjavahetust, partituure, ooperite afišše, fotosid lavakujundusega ja palju raamatuid. Muidu toad nagu toad ikka. 23-toaline korter. Osades on kasiino kontor. Wagneri eluajal oli tal eraldi trepp kanalist, nüüdseks on see lammutatud ja selle asemel on lift.
Palju vett ja ilus ilm nõuavad kanuutamist. Sõuda küll ise ei saa ja kanuud nimetavad nad siin gondliks. Pedro või Giuseppe või kes nad siin tavaliselt on, jagab selgitusi stiilis „see on Suur Kanal, Veneetsia kõige suurem kanal“. Pärastpoole jääb vait ja keerab Cannaregiosse. Ümiseb ainult aeg-ajalt laulda. Solo io, solo tu. Jään veel palju rohkemate turistide kui ainult jaapanlaste fotodele. Enamus aega on vaikne libisemine ja värske vee lõhn. Fotograaf Mario ütles, et seda peab tegema, näeb teistsugust perspektiivi. Ongi nii. Ja muidugi üks kallimaid pooltunde mu elus. Sõidu lõpuks pakub gondoljeer, et võib nüüd minust gondlis pilti teha. Ma pakun vastu, et võin hoopis temast teha. Ja teengi.
Läbin Rialto areaali. Poed, tunglevad inimesed. Tänavatesse ei mahu sisse. Pole väga meeldiv. Vähemalt saan lõpuks sellise mütsi nagu Algisel ja suurel osal siinsetel kohalikel. Ja San Polost šokolaadi. Edasi vaporettoga Arsenalesse fotopoodi otsima. See leidub üllatavalt lihtsalt. Ongi lihtsalt campo Arsenalest ümber nurga. Müüja ajab omi asju ja laseb mul rahulikult kõik pildid läbi sobrada. Juba paaripäevatagusest möödajalutamisest jäi läbi akna meelde, et pildid on toredad. On traditsioonilisi ja on töödelduid. Mõni on minu maitse jaoks liiga töödeldud, aga üldiselt on ägedad. Mitu mööduvat inimest küsib juhiseid või infot, kes sinna, kes tänna. Müüjale pole teejuhatamine probleemiks. Saame jutule. Arutame läbi mitu pilti ja nende tegemise aja. Poiss, kes siin ennist ringi sebis, ongi fotograaf ja üksiti müüja abikaasa. Saabub veidi aja pärast fotode pakkimise torudega ja on väga tagasihoidlik. Lubavad saata mulle misiganes pilte, mis ma nende feissbuuki kontolt välja valin. Photogallery Arsenale.
Naudin veel veidi vaikseid tänavaid ja siseõuesid, kus seina seest tuleb ootamatult inimene. Tänav on lihtsalt nii kitsas, et seda kohe ei märka. Siis pitsa. Siis toetan naistevanglat. Siis vaatan, kas annab Markuse basiilikat ka turisti kombel vaadata. Ei anna, seljakott ostudega tuleks kuhugi kaugemale ära viia. Järgmine kord. Küll aga lastakse koos ostude ja seljakotist väljavahtiva toruga kellatorni. Torn on veidi viltu nagu enamus torne neil siin. Minu meelest kõigub, aga pärast mitut päeva vaporettodes kõiguvad ka madalamad majad. All on Veneetsia.
Ungarlased ütlesid, et täna avatakse Cannaregio kanalil karneval. Neil võib õigus olla, tänavatele on siginenud maskides inimesi. Õhtul lähen Cannaregiosse asja uurima. Rahvast murdu. Sillad ja kanali äär tihedalt inimesi täis. Mõtisklen just, kas on asi just lõppenud või kohe algamas, kui valjuhääldi teatab, et viie minuti pärast hakkab „buffet magnifico“. Kanali servades seisnud valgus- ja õhupallikaunistustega paadid promeneerivad muusika saatel mööda kanalit edasi-tagasi, paatides tehakse trikke. Kui mõni kanali serva seisma jääb, jagatakse sealt tasuta kokteile. Tingel-tangel missugune. Ilutulestikku Veneetsias vist tuleohutuslikel kaalutlustel ei lubata, selle asemel on illuminatsioonid ja loobitakse värvilist paberit. Minu imestuseks ei kuku keegi kanalisse. Mingeid piirdeid ju pole.
Selline Veneetsia kvintessents kukkus täna välja. Kuigi linn on ometi ainult kivid ja mört ja värv, on sellel siin iseloom.