Hommikul tundub mulle, et kuulsin öösel läbi une suurveesireeni. Aga võibolla nägin seda unes. Igatahes on öösel vihma sadanud.
Kui
majaukse lahti teen, astun lärtsti vette. See siiski ei olnud uni.
Esimene trepiaste on vee all, vesi lainetab poolde tänavasse ja on veidi
üle labajala sügav. Sõjasaapad õnneks ei tee selle peale teist nägugi
ega lase varvastel märjaks saada.
Nii mõneski kohas on vesi kanalist välja tulnud ning piir maismaa ja vee vahel veel hägusem kui tavaliselt. Laguunipoolsetesse tänavatesse on ehitatud jalgadel kõndimisrajad. Laudtee. Need siis ongi need kaadervärgid, mis muidu siin-seal kuhjas on. Jaapanlased peegelduvad kenasti vees. Kohalikud on kummikutes ja kohtades, kus jaapanlased on kobara moodustanud, suman nende järel lainetest läbi. Vaporettopeatus on kõvasti kõrgemal kui tavaliselt, õõtsub korralikult ja vanematel inimestel tegemist sisse astumisega.
Kohalikel on tore komme vaporettot oodates ja sellega sõites raamatut lugeda.
Kõigepealt tuleb käia läbi korterirendifirma kontorist, et tasuda turistimaks. Kõik toimub itaaliapärase efektiivsusega. 5,25 euro pärast tuli sõita tund aega edasi-tagasi vaporettoga ja oodata pool tundi, kuniks äsjasaabunutele olukorda selgitatakse.
Kuna vesi on merest väljas, on mõistlik minna Dorsodurole, kõvale maale. I Carmini kirik on uhke, väljas seinal kreeka marmorist jänesenokkimise reljeefid. Pärit 11.-13. sajandist. Need on sekondhänd. Arhitektuuridetailide korduvkasutus on siin tavapärane. San Sebastiano kirik on täis Veroneset, ühes servas käib kardina taga kärinal restaureerimine. Päike kipub välja tulema. Soetan möödaminnes kergemeelselt raamatuid. Poe põrandal on vesi.
San Nicolo dei Mendicoli kirik on tähelepanuväärne selle poolest, et oli mõeldud vaesematele inimestele, käsitöölistele ja muule taolisele rahvale. Selliseid lihtsaid kirikuid Veneetsias rohkem säilinud ei ole. Sees peaks ka kõik olema nagu vanasti, aga paraku on sisemus veerand tundi tagasi lukku pandud.
Dorsoduro on taaskord selline tore ootamatute väljakutega linnaosa. Aedadesse saab sisse piiluda, seal on sammaldunud kujud puude vahel või siis Suunio poolsaarelt pätsatud sammas. Peab ainult peale passima, et mitte sattuda liiga lähedale Akadeemiale, muidu on teesärgid, tutimütsid, maskid ja kerjavad mustanahalised. Neid viimaseid kaks aastat tagasi ei olnud.
Dorsodurol asub ka üks neljast veel toimivast gondlitöökojast. Hõiklemise ja vehklemise saatel manööverdatakse parasjagu üht gondlit kuuri alla.
Lompides plätsimise katkestab veinibaari külastus. Letist valitakse meelepärane kogus pisivõileibu või muud kraami ja nositakse neid klaasi prosecco kõrvale. Olenevalt söödava hulgast jääb arve erineval määral alla kümne euro, kõht saab täis ja hea tuju ka garanteeritud. Ümbritsev hallus omandab veidi roosaka varjundi.
Punta della Doganal pakutakse moodsat kunsti. On videot ja paar eksemplari seda teost, mille kohta oli kunagi Draamateatris etendus Üksküla, Lutsepa ja Karguga. Suusataja, joonistatud valgega valgele. Mõnda taiest vaadates lähevad silmad selliseks nagu Pantalonel, kui Andres Noormets talle nähtamatut toskaana juuksenõela näitas. On ka täiesti usutav pilt Tallinna Linnaplaneerimise Ametist.
Vahepeal on jälle sadama hakanud. Lörtsi mu meelest. Pool tundi lubatust varem on õnneks lahti Santa Maria della Salute kirik, kuhu varju saab minna ja millel väidetavalt raviomadustega kuppel. Ei ole küll öeldud, kas raviks piisab ainult kirikus jalutamisest või tuleb kuplile kuidagi lähemale ronida. Vast mõjub hüppeliigesele igat moodi hästi.
Vesi on vahepeal oma kohale tagasi läinud ja jaapanlased laudteedelt alla tulnud.
Kuna õhtul on kontsert, siis koju pead pesema. Peale teksade ja sõjasaabaste mul midagi viisakamat välja pakkuda pole, katsun siis vähemalt olla pestud ja kammitud. Interpreti Veneziani esineb tuntud headuses. Vivaldi, Vivaldi ja veel Vivaldi. Muusika, mis on siinsamas sündinud. Mõni ime siis, et see kõlab nagu värelevast veest peegelduva päikese helk majaseinal. Ja veidi Corellit ja Mendelssohni. Kui kontsert läbi, on enamus inimesi tänavatelt kadunud, enamus maju seisab üksikute pilvedega tumeda taeva taustal ja tekitab tunde nagu oleksin pärast teatri sulgemist üksi dekoratsioonide vahele kolama jäänud.
Nii mõneski kohas on vesi kanalist välja tulnud ning piir maismaa ja vee vahel veel hägusem kui tavaliselt. Laguunipoolsetesse tänavatesse on ehitatud jalgadel kõndimisrajad. Laudtee. Need siis ongi need kaadervärgid, mis muidu siin-seal kuhjas on. Jaapanlased peegelduvad kenasti vees. Kohalikud on kummikutes ja kohtades, kus jaapanlased on kobara moodustanud, suman nende järel lainetest läbi. Vaporettopeatus on kõvasti kõrgemal kui tavaliselt, õõtsub korralikult ja vanematel inimestel tegemist sisse astumisega.
Kohalikel on tore komme vaporettot oodates ja sellega sõites raamatut lugeda.
Kõigepealt tuleb käia läbi korterirendifirma kontorist, et tasuda turistimaks. Kõik toimub itaaliapärase efektiivsusega. 5,25 euro pärast tuli sõita tund aega edasi-tagasi vaporettoga ja oodata pool tundi, kuniks äsjasaabunutele olukorda selgitatakse.
Kuna vesi on merest väljas, on mõistlik minna Dorsodurole, kõvale maale. I Carmini kirik on uhke, väljas seinal kreeka marmorist jänesenokkimise reljeefid. Pärit 11.-13. sajandist. Need on sekondhänd. Arhitektuuridetailide korduvkasutus on siin tavapärane. San Sebastiano kirik on täis Veroneset, ühes servas käib kardina taga kärinal restaureerimine. Päike kipub välja tulema. Soetan möödaminnes kergemeelselt raamatuid. Poe põrandal on vesi.
San Nicolo dei Mendicoli kirik on tähelepanuväärne selle poolest, et oli mõeldud vaesematele inimestele, käsitöölistele ja muule taolisele rahvale. Selliseid lihtsaid kirikuid Veneetsias rohkem säilinud ei ole. Sees peaks ka kõik olema nagu vanasti, aga paraku on sisemus veerand tundi tagasi lukku pandud.
Dorsoduro on taaskord selline tore ootamatute väljakutega linnaosa. Aedadesse saab sisse piiluda, seal on sammaldunud kujud puude vahel või siis Suunio poolsaarelt pätsatud sammas. Peab ainult peale passima, et mitte sattuda liiga lähedale Akadeemiale, muidu on teesärgid, tutimütsid, maskid ja kerjavad mustanahalised. Neid viimaseid kaks aastat tagasi ei olnud.
Dorsodurol asub ka üks neljast veel toimivast gondlitöökojast. Hõiklemise ja vehklemise saatel manööverdatakse parasjagu üht gondlit kuuri alla.
Lompides plätsimise katkestab veinibaari külastus. Letist valitakse meelepärane kogus pisivõileibu või muud kraami ja nositakse neid klaasi prosecco kõrvale. Olenevalt söödava hulgast jääb arve erineval määral alla kümne euro, kõht saab täis ja hea tuju ka garanteeritud. Ümbritsev hallus omandab veidi roosaka varjundi.
Punta della Doganal pakutakse moodsat kunsti. On videot ja paar eksemplari seda teost, mille kohta oli kunagi Draamateatris etendus Üksküla, Lutsepa ja Karguga. Suusataja, joonistatud valgega valgele. Mõnda taiest vaadates lähevad silmad selliseks nagu Pantalonel, kui Andres Noormets talle nähtamatut toskaana juuksenõela näitas. On ka täiesti usutav pilt Tallinna Linnaplaneerimise Ametist.
Vahepeal on jälle sadama hakanud. Lörtsi mu meelest. Pool tundi lubatust varem on õnneks lahti Santa Maria della Salute kirik, kuhu varju saab minna ja millel väidetavalt raviomadustega kuppel. Ei ole küll öeldud, kas raviks piisab ainult kirikus jalutamisest või tuleb kuplile kuidagi lähemale ronida. Vast mõjub hüppeliigesele igat moodi hästi.
Vesi on vahepeal oma kohale tagasi läinud ja jaapanlased laudteedelt alla tulnud.
Kuna õhtul on kontsert, siis koju pead pesema. Peale teksade ja sõjasaabaste mul midagi viisakamat välja pakkuda pole, katsun siis vähemalt olla pestud ja kammitud. Interpreti Veneziani esineb tuntud headuses. Vivaldi, Vivaldi ja veel Vivaldi. Muusika, mis on siinsamas sündinud. Mõni ime siis, et see kõlab nagu värelevast veest peegelduva päikese helk majaseinal. Ja veidi Corellit ja Mendelssohni. Kui kontsert läbi, on enamus inimesi tänavatelt kadunud, enamus maju seisab üksikute pilvedega tumeda taeva taustal ja tekitab tunde nagu oleksin pärast teatri sulgemist üksi dekoratsioonide vahele kolama jäänud.
Lisa kommentaar