24 tundi autos

Saabub Katri, kuhjame minu auto silmini täis raamatuid, juurvilju ja šokolaadi ning sõidame sadamasse. Ma ei tea, mis värk nende juurviljadega on, minu poolt on raamatud ja šokolaad.
Suurest kollasest laevast tuleb esialgu välja tunduvalt rohkem autosid kui sinna peale vaadates võiks sisse mahtuda ja siis topitakse laev täis rekkasid. Laevasõidul ei juhtu midagi põrutavat. Kell neli stardime Helsingist põhja suunas. Liiklus on tihe, inimesed ilmselt tulevad töölt. Pärast Jyväskylät jääb sebimist vähemaks. ABC-nimelises teeäärses söögikohaketis antakse endiselt korralikku sööki, isegi keset ööd.
Kusagil kella ühe paiku möödume Oulust. Temperatuur langeb järjekindlalt, miinusemaksimum on 28. Paksu lume ja härmatisega kaetud puud seisavad liikumatult kahel pool teed, maastik on üleujutatud nõidusliku kuuvalgusega. Kohati langeb lund, kuid ümmargune kuu ühes jänesega sirab ikka. Vastu tulevad üksikud rekkad. Lund ei ole sellele teele vist kunagi langenud. Või puhastavad nad seda hambaharjaga. Märgid lubavad arendada kiirust kuni 100 km/h, riigipiirile lähenedes asendatakse kiirus püsiva 80ga.
Poole kolme paiku siseneme Rootsi. Rootsi on üks imelik koht. Esiteks läheb läbi Rootsi kitsas lumine tee, mis on kahelt poolt tihedalt metsaga ümbritsetud. Asustust ei ole. Teiseks hakkab kella viie paiku tihe liiklemine. Kus need inimesed elavad, ei ole päris selge, võibolla autodes. Kui jääda autosse magama või hakata kuuvalget metsa pildistama, tulevad inimesed kohe vaatama, mis teoksil. Kolmandaks ei ole siin bensiinijaamu. Kella seitsmeks oleme jõudnud Kirunasse ja Soomest imporditud bensiin on otsakorral. Tee ääres bensiinijaama ei ole. Viimaks ilmneb Statoilile viitav nool, mis on paksult härmas ja näha Norra poolt tulles.  Sõidame juhatatud suunas, aga tanklat ei ilmne. Küsime poest ja saame teada, et tuleb jätkata sõitmist veel viie valgusfoori jagu, siis olevat lausa kolm bensiinijaama. On Statoil ja Eestist pärit kliendikaart toimib. Abiskos on kari põhjapõtru keset teed ja veel üks tankla, kust aga ei anta bensiini rohkem kui kuus ja pool liitrit auto kohta.
Positiivne Rootsi juures on see, et teede äärde on ehitatud suurel hulgal pildistamistaskuid. Tähistatud suure P-tähega.
Hakkab valgeks minema. Polaaröö lõppes nädalajagu tagasi. Härmas puud helesinise, lilla ja roosa taeva taustal näevad äraütlemata nägusad välja. Päike veereb mööda horisonti ja tõus läheb kella kahe paiku otse loojanguks üle. Ainult mägede tipud saavad päikesest puudutatud. Esialgu on künkad lamedad, mida edasi, seda rohmakamateks ja kõrgemaks tõuseb maastik, olles samal ajal ükskõikselt peidus lumekatte all.
Kella kaheteist paiku algab Norra, meri läheneb ja temperatuur tõuseb 7 miinuskraadini. Veidi sõitmist piki rannikut ja ületame Senja saarele viiva silla. Senja on Norra suuruselt teine saar, mõnevõrra väiksem kui Saaremaa ja suurem kui Hiiumaa. Tunnen ära kunagise telkimispaiga silla all ja "köögi täis halbu üllatusi " või misiganes, samuti selle koha, kus kohalik bussijuht kiitles, et teised juhid seal talvel sõita ei julge. Katrile ma seda viimast igaks juhuks ei ütle. Hamnis oleme veidi enne nelja ja päris pime veel ei ole. Saame majavõtmed, apartement on teisel korrusel, vaade suurtest akendest oranži taevaga lahele, kõik väga peen. Vaalad olevat hommikul olnud sealsamas maja ees. Joome, sööme, peseme. Ja jääme virmalisi ootama.
Virmaline laseb end oodata. Korraks paistab parklas roheline hämune lint, ajan Katri üles ja virmaline hajub kuuvalgesse taevasse. Lahel hingab ja puristab keegi. Võimalik, et tegemist on vaaladega.