vaalad

Kella kümneks koguneme maja ette. On Katu, kes on paadimees, siis Stig ja Helen, kes on isa ja tütar, Stig elab Finsnesis ja Helen õpib Uus-Meremaal keskkonnaõigust ja veel midagi loodusest. Ja üks nimetuks jääda sooviv Norra poiss Aasiast imporditud kaaslasega. Ja muidugi on paat, mis meid vaaladele lähemale viib. Selga antakse päästevestiga varustatud tunked, võimalus on ka laenata mütse, kindaid ja saapaid.
Kaks küürvaala magavad naaberlahes ja me ei hakka neid üles ajama. Veidi edasi purskavad järgmised. Vaala leiab üles puhina ja veejoa järgi, siis ilmub nähtavale uim ja kui hästi läheb, siis selle järel saba. Sabast saab teadagi parima pildi. Puhin on seesama, mida kuulsime eile õhtul autoparklas.
Kui vaala on silmatud, lülitatakse paadimootor välja ja jäädakse aupaklikusse kaugusse ulpima, et vaala mitte traumeerida. Ulbitakse seni, kuni vaal on sündmuspaigalt lahkunud. Mõnikord tuleb vaal aga ise täitsa lähedale. Kõige väiksem distants paadi ja vaala vahel on mõni meeter, kui ulbime hiiglasuure heeringaparve kohal. Vaal peletab osa heeringaid vee peale jooksma. Heeringaparve lähedalolu jällegi signaliseerivad vee kohal lendlevad kajakad. Ühele puhinale kontsentreerudes kostab kohe selja tagant uus ja nii keerleme paadis hõigeldes siia ja sinna, takerdudes aktiivsematel liigutustel enda kohmakatesse riietesse.
Ümbruskond püsib terve valge aja päikesetõusu ja -loojangu värvides. Horisondil tumelilla triip, mis roosa, kollase ja valge kaudu siniseks üle läheb, vesi selle all on raskesti määratletavat helesinist tooni, milles sisalduvad täiesti äratuntavalt kõik taeva värvid. Ilm on pigem tuuletu, ainult kiirel sõidul võtab paadi nina korralikult üle merekühmude hüppama.
Mõrtsukvaala ei hakka hoolimata siit ja sealt otsimisest silma. Need kaks liiki siin käivadki.
Pärast nelja tundi merel on restoranis hinna sisse kuuluv maitsev kalasupp ja kohv ja tee. Kokk olla Eestist. Katu käib igaühelt küsimas, kuidas üritus meeldis ja üks hallipäine mees tuleb näitab, millisesse mäkke on hea ronida.
Õues on mägedest taas saanud siluetid, sedapuhku helekollasel taustal. Kogu ürituse juures kurb on see, et eile õhtul unustasin fotoka manuaalfookuse peale ega saanud seda täna merel aru enne kui alles paadisõitu lõpus. Mis tähendab, et kõik vaalapildid on udused. Ja sellest on kahju.
Asume kapsaid tarvitama.
Õhtul ei näita Tromsø kosmosevaatlejad küll midagi paljutõotavat, aga ma ei suuda rahulikult toas istuda, kui on oht, et kabinetiteadlastel on mõni virmaline siiski kahe silma vahele jäänud. Sõidame Tungenesetisse, kus on vaateplatvorm ja peen invavets. Püüan jõuda paremale positsioonile üle lahe paistvate sakiliste kaljude pildistamiseks ja selle käigus vette kukkuda. Astun jääle ja libisen vee suunas, mis pole sugugi kaugel. Viimaks taban siiski lumelaigu ja krobelist kivi.
Sakilised kaljud seisavad tontlikuna kuupaistes, viimati siit möödudes sadas ladinal vihma. Tekib ka roheline hämu horisondi kohale, aga tuleb tunnistada, et kabinetiteadlastel oli sedapuhku õigus. Ehk on homme parem virmaliseõnn.
Pildistamistaskute asemel on siin M-tähega tähistatud taskud. Möödalaskmiseks ilmselt.