Täna on kavas gideeritud ekskursioon.
Kohtume Elenaga koridoris, kus
ripuvad kaks 100 aastat tagasi tehtud pilti. Sellest ajast, kui saarel
rohkem rahvast elas. Oluline oli elada merele võimalikult lähedal, et
kala püüda. Eriti kalarohkel aastal olevat saarel leidunud kuni 900
kalameest, enamus ööbis paadialusena oma kalapaadi all. Elektrimootorite
levimisega koliti aga „mandrile", mis on tegelikult lihtsalt veidi
suurem saar. Elena leidis saare aastal 2001 ja viis aastat kulus
asjaomaste instantside veenmiseks, et saar talle müüdaks. Plaane on
terve hulk, mida ja kuhu veel ehitada. Tulekul on kohvik-terrass ja veel
üks majutushoone ja seminariruum ja majakasse endasse sviit. Kuskil ma
oleks kõike seda juba nagu kuulnud …
Majakas elab juba kuu aega Cecilia, teeb kohaspetsiifilist kunsti ja kavatseb saarele jääda aastaks ajaks. Torni aknalaudadele on ta kogunud hulga munakoori ja mandariinikoori ja õues grillimisalusel kuivatab kalanahku.
Majaka juures olev kera on tehtud sakslaste mahajäetud okastraadist, meenutamaks okastraate mitmel pool maailmas. Elena on töötanud humanitaarabivaldkonnas Lähis-Idas.
Lõpuks jätab ta meid 6000 aastat vanade kiviringide juurde ja edasi kulgeme igaüks omapäi. Täna on kaks korda külmem kui eile, tervelt kuus kraadi miinust. Rohi ja kivid on härmas. Ookeani pool küljes lööb laine kõrges kaares üle kivide. Kive on palju, sellest ka vajadus majaka järele.
Maja juures korjab Natalie mingeid lehti ja sammalt. Seda sööme ilmselt lõunaks.
Õhtusöögini toimub tubane tegevus ja salaveinijoomine. Pärast õhtusööki kemmergusse tormates väänan jala korralikult välja. Ülejäänud õhtu sisustavad vandesõnad.
Virmalisevaatlusele koguneb veidi rahvast, itsitame Ceciliaga oma jaburate naljade üle. Kuna enda mäest üles vedamisega on piisavalt tegu, jätsin pildistamisriistad maha. Enamus rahvast lahkub ja virmaline võtab ennast nelja viirgu säbelema, seejärel moodustab kena ringi. Päris mõnus on üksi pimedas mättal istuda, tähti vaadata ja merekohinat kuulata. Üks täht kukub alla (üles? kõrvale?). Eile kukkus kaks tükki.
Majakas elab juba kuu aega Cecilia, teeb kohaspetsiifilist kunsti ja kavatseb saarele jääda aastaks ajaks. Torni aknalaudadele on ta kogunud hulga munakoori ja mandariinikoori ja õues grillimisalusel kuivatab kalanahku.
Majaka juures olev kera on tehtud sakslaste mahajäetud okastraadist, meenutamaks okastraate mitmel pool maailmas. Elena on töötanud humanitaarabivaldkonnas Lähis-Idas.
Lõpuks jätab ta meid 6000 aastat vanade kiviringide juurde ja edasi kulgeme igaüks omapäi. Täna on kaks korda külmem kui eile, tervelt kuus kraadi miinust. Rohi ja kivid on härmas. Ookeani pool küljes lööb laine kõrges kaares üle kivide. Kive on palju, sellest ka vajadus majaka järele.
Maja juures korjab Natalie mingeid lehti ja sammalt. Seda sööme ilmselt lõunaks.
Õhtusöögini toimub tubane tegevus ja salaveinijoomine. Pärast õhtusööki kemmergusse tormates väänan jala korralikult välja. Ülejäänud õhtu sisustavad vandesõnad.
Virmalisevaatlusele koguneb veidi rahvast, itsitame Ceciliaga oma jaburate naljade üle. Kuna enda mäest üles vedamisega on piisavalt tegu, jätsin pildistamisriistad maha. Enamus rahvast lahkub ja virmaline võtab ennast nelja viirgu säbelema, seejärel moodustab kena ringi. Päris mõnus on üksi pimedas mättal istuda, tähti vaadata ja merekohinat kuulata. Üks täht kukub alla (üles? kõrvale?). Eile kukkus kaks tükki.
Lisa kommentaar