Ärgates vaatavad Lofoodid aknast voodisse.
On ilmnenud levi, mis annab
võimaluse hommikusöögi ajal vastata pärimisteemalisele järelepärimisele
Tartust.
Ette tuleb võtta avastusretk mööda saart. Vinnan ennast kohe esimese künka otsa, kus on istumiseks pehme hein ja puhub mahe tuul. Selle on nad hästi korraldanud. Üle väina püüab päike mäeaheliku tagant välja kerkida, aga tal ei ole sellega rohkem kiiret kui mul künka otsas allatulekuga. Katri on kaduma läinud, ma ei lase end sellest segada. Kusagil eemal koliseb meri.
All rajal tagasi, paelub mu tähelepanu veidi aja pärast järgmine võimalus ronida üles. Sealt ülevalt korjavat saarerahvas murakaid. Keegi on ladunud värvilised poid ringikujuliselt. Siin saarel on paganama palju teha: ronida siia ja sinna, istuda selle ja tolle künka otsas, pildistada kive, rohtu ja mägesid, vaadata kulli mere kohal lendamas, korjata rannas teokarpe, leida suur linnusulg ja kaotada see ära, teha ring ümber saare ja vaadata laineid. Õnneks on kolm päeva aega. Täna pean kiirustama, et mitte jääda hiljaks lõunasöögile, sest kui mitte kiirustada, siis on lõpuks oht ka õhtusöögist ilma jääda.
Rannas on varemed ja nende juures silt selgitusega, et saare hiilgeaeg oli 19. sajandil, kui siin elas tervelt 71 inimest. Saarel on muideks nimi ka: Litløya. Sildi on pannud Bø omavalitsus, mida kirjeldatakse kui „municipality of oral story-telling, fairytales and adventures".
Lõunaks on kuskilt siitsamast korjatud vetikatest ja muust rohelisest kraamist supp, mida võib piiramatult juurde tõsta. Ja siis saab raamatut lugeda kuni õhtusöögini, sest väljas on õnneks pimedaks läinud.
Pärast õhtusööki sätin end siiski kivile valmis, et vaadata, kuidas virmalistega on. Virmalisi isegi on. Pole küll sellist tulevärki, mida mäletan kahe aasta tagusest ajast, aga rohelist hämu määritakse siiski mööda taevast laiali ja see näeb päris kena välja. Härjapõlvlased tekivad ja kaovad majaka juures, punase mütsiga isend leiab ka mind kivi tagant üles ja väidab, et teisel pool kaljut on oranžid virmalised. Kui vaatama ronin, on seal ainult Vinje tuled.
Ette tuleb võtta avastusretk mööda saart. Vinnan ennast kohe esimese künka otsa, kus on istumiseks pehme hein ja puhub mahe tuul. Selle on nad hästi korraldanud. Üle väina püüab päike mäeaheliku tagant välja kerkida, aga tal ei ole sellega rohkem kiiret kui mul künka otsas allatulekuga. Katri on kaduma läinud, ma ei lase end sellest segada. Kusagil eemal koliseb meri.
All rajal tagasi, paelub mu tähelepanu veidi aja pärast järgmine võimalus ronida üles. Sealt ülevalt korjavat saarerahvas murakaid. Keegi on ladunud värvilised poid ringikujuliselt. Siin saarel on paganama palju teha: ronida siia ja sinna, istuda selle ja tolle künka otsas, pildistada kive, rohtu ja mägesid, vaadata kulli mere kohal lendamas, korjata rannas teokarpe, leida suur linnusulg ja kaotada see ära, teha ring ümber saare ja vaadata laineid. Õnneks on kolm päeva aega. Täna pean kiirustama, et mitte jääda hiljaks lõunasöögile, sest kui mitte kiirustada, siis on lõpuks oht ka õhtusöögist ilma jääda.
Rannas on varemed ja nende juures silt selgitusega, et saare hiilgeaeg oli 19. sajandil, kui siin elas tervelt 71 inimest. Saarel on muideks nimi ka: Litløya. Sildi on pannud Bø omavalitsus, mida kirjeldatakse kui „municipality of oral story-telling, fairytales and adventures".
Lõunaks on kuskilt siitsamast korjatud vetikatest ja muust rohelisest kraamist supp, mida võib piiramatult juurde tõsta. Ja siis saab raamatut lugeda kuni õhtusöögini, sest väljas on õnneks pimedaks läinud.
Pärast õhtusööki sätin end siiski kivile valmis, et vaadata, kuidas virmalistega on. Virmalisi isegi on. Pole küll sellist tulevärki, mida mäletan kahe aasta tagusest ajast, aga rohelist hämu määritakse siiski mööda taevast laiali ja see näeb päris kena välja. Härjapõlvlased tekivad ja kaovad majaka juures, punase mütsiga isend leiab ka mind kivi tagant üles ja väidab, et teisel pool kaljut on oranžid virmalised. Kui vaatama ronin, on seal ainult Vinje tuled.
Lisa kommentaar