Teadaanne kõigile Soome külmarekordi huvilistele: siin on Norra ja külma kolme kraadi ringis. Troopika. Paanikaks pole põhjust.
Hommikul
on pilves. Hmh. Lubati selget taevast. Aga kui pilv, siis pilv. Ikkagi
Norra pilv. Kavas on minna ja ronida ühe teise mäe otsa, mis asub kogu
saart läbival matkarajal, veidi enne Stifjordi. Maastik on peaaegu
must-valge, kui mere kohal lendav tumesinine pilvelaam välja arvata.
Sõit sihtpunkti venib fotostoppide tõttu. Saare sisemaal on talv täies
hoos, künkad kihiliselt üksteise taga, jõeäärsed puud härmas,
mittehärmas puud mööda mäekülgi laiali nagu trolli kasukas.
Tabame matkaraja sildi ja paar rajamärki, mis otsapidi lumest väljas. Mees öömajast väitis, et lumi on kõva ja räätsi pole vaja. Lumi on kõva jah, isegi liiga, kohati lausa jääs. Turnimist alga. Kõik on valge. Ja mõned kivid. See tähendab, et midagi ei näe. Esiteks on lumevalge ere, teiseks puudub igasugune orientiir kauguse hindamiseks. Mõistatama peab ka seda, kas mäekülg on järsk või lauge. Jõuame kobamisi tippu. Teisel pool olevat järve pole näha, ju on järgmise mäe taga. Pargime kivi otsa ja kuulame kõrvulukustavat vaikust. Tuult pole, miski ei liigu, ka aeg on seisma jäänud. Maastik on valgega joonistatud valgele. Taamal on lilla viirg, tähistamaks lõunakaart. Kivi otsas toimub piknik. Taamal värvib päike mägede otsad roosaks. Alla saab kelgutades. Nii naljakas polegi ammu olnud. Millegipärast on fotokott pärast lund täis ja pükstest saanud kukepüksid. Siis mööda jääradasid tagasi oma ajutisse koju. Meri lõhnab siin kuidagi eriti hästi.
Ootame ja vaatame, kas Tromsø geofüüsika observatooriumi veetavad jutid näevad ka täna välja nagu koomas inimese südamerütmitabel (Katri tähelepanek). Pilv igal juhul taandub, täpselt nagu lubas neiu öömaja retseptsioonis, ja ameeriklaste monitooritav virmaliste ovaal näitab ka ergumaid värve kui eile.
Internet näitab lootustandvaid märke. Kuud pole näha, selle asemel on tavapärasest suurem trobikond tähti. Virmaline on siiski suht niru, ent võtab siiski viisakalt poolringi.
Tabame matkaraja sildi ja paar rajamärki, mis otsapidi lumest väljas. Mees öömajast väitis, et lumi on kõva ja räätsi pole vaja. Lumi on kõva jah, isegi liiga, kohati lausa jääs. Turnimist alga. Kõik on valge. Ja mõned kivid. See tähendab, et midagi ei näe. Esiteks on lumevalge ere, teiseks puudub igasugune orientiir kauguse hindamiseks. Mõistatama peab ka seda, kas mäekülg on järsk või lauge. Jõuame kobamisi tippu. Teisel pool olevat järve pole näha, ju on järgmise mäe taga. Pargime kivi otsa ja kuulame kõrvulukustavat vaikust. Tuult pole, miski ei liigu, ka aeg on seisma jäänud. Maastik on valgega joonistatud valgele. Taamal on lilla viirg, tähistamaks lõunakaart. Kivi otsas toimub piknik. Taamal värvib päike mägede otsad roosaks. Alla saab kelgutades. Nii naljakas polegi ammu olnud. Millegipärast on fotokott pärast lund täis ja pükstest saanud kukepüksid. Siis mööda jääradasid tagasi oma ajutisse koju. Meri lõhnab siin kuidagi eriti hästi.
Ootame ja vaatame, kas Tromsø geofüüsika observatooriumi veetavad jutid näevad ka täna välja nagu koomas inimese südamerütmitabel (Katri tähelepanek). Pilv igal juhul taandub, täpselt nagu lubas neiu öömaja retseptsioonis, ja ameeriklaste monitooritav virmaliste ovaal näitab ka ergumaid värve kui eile.
Internet näitab lootustandvaid märke. Kuud pole näha, selle asemel on tavapärasest suurem trobikond tähti. Virmaline on siiski suht niru, ent võtab siiski viisakalt poolringi.
Lisa kommentaar